Alma linnasprindil Tallinnas vabatahtlikuna
Kahekümnendal Mail sõitsin ma Eidaperest Tallinna Alma linnasprindile vabatahtlikuks, mis toimus vabaduse väljakul.
Kogu päev kestis kella 08.00-20.00 (meil läks kauem).
Tallinna jõudes suundusin ma koheselt trammile ja liikusin Vabaduse väljaku poole ja sinna jõudes helistasin ka korraldajale.
Helistades korraldajale, kohe nägin teda ning suundusin tema poole.
Tegime lühitutvustuse ja, siis liikusime teise läbiviia juurde kes jagas ülesandeid.
Ilm oli küllaltki inetu veel sel varajasel hommikutunnil , mina jõudsin kohale kusagil 10.30 umbes, sest mu rongi varemalt ei jõua.
Teine korraldaja ütles nähes mu neoon töölise jopet:"et näe, sul kohe õige jope kah olemas!" ja nõnda me suhtlesime seal.
Minu esimene ülesanne oli üles seada telk, kinnitada seinad ja ühesõnaga kogu töö telgiga. Lisaks paigaldasime telgi jalustele ka metall raskused, et tuul ei viiks telki lendama.
Kohapeal oli palju erinevaid inimesi, kes vabatahtlikud ja kes meeskonnast.
Telgiga tegelesime meeskonnaga.
Kohapeal oli ka üks noorem vabatahtlik kes toimetas ka usinalt kohapeal.
Kui telgiga saime ühele poole, siis nägi üks korraldajatest, see kes ülesandeid jagas et üks lipp on lühem kui teised ning palus mul minna küsima sellelt nooremalt vabatahtlikult kes lippudega tegeles ühte lisa toru, et ka see lipp õigesse suurusesse saada.
Lisaks palus ta küsida ka tangid et lõigata lahti plastmass kinnistid et lipp torust kätte saada.
Nõnda ma suundusingi selle noorema vabatahtliku poole ja tegin temaga juttu pisut arglikult ning lõpuks küsisin ka toru kohta. Selle aja peale oli kohale jõudnud ka teine korraldaja ning aitas seal õiget toru otsida. Sain omale vajaliku toru ning küsisin naistelt ka need lõiketangid ja suundusin oma ülesande ehk lipu poole.
Võtsin kindad käest ja asusin asjakallale. Algul oli raske kuna käed hakkasid kohe ilmastikust külmetama ja oli raske aru saada kuidas lipuga ümber käija.
Natuke lippu uurides tirisin ma selle riide maja, tõstsin varda aia torust välja ning võtsin alt lahti, et lisada üks puuduolev toru pikenduseks keskele.
Kui puuduv toru lisatud, panin ka riide tagasi ja lipu kenasti aia torru tagasi.
Siis viisin naistele nende tangid tagasi.
Suundusin, siis tagasi pea telgipoole kus seisime niisama, rääkisime natuke ja vaatasime kas on vaja veel midagi teha.
Täispuhutava peatelgi ülespanemisel pidime seda hoolega jälgima ja kinni hoidma nööridest, et see lendu ei läheks.
Ka selle telgi kinnitasime nööride abil metall raskuste külge, et ta püsiks tugevalt maapeal.
Lisaks puhuti täis ka finiši kaar mille seadsime üles.
Kui enamus töödest oli tehtud, siis oli meil jälle mõnda aega puhata telgi all ja selle aja jooksul suutsin ma sõbrustada ka selle noorema vabatahtlikuga kes ise elab Tallinnas. Hakkasime omavahel palju rääkima, saime sõpradeks ja ma jagasin talle oma kontaktandmeid ning lubasime koos hakata Tallinnas ja võimalusel ja mujal vabatahtliku heategevusega tegelema.
Ma mõtlesin, et isegi kui ma ilm on kole, siis vähemalt uue sõpra leidminegi oli hea põhjus linna minekuks.
Viimasena aitasime me kinnitada plakateid plastik kinnititega metall aedade külge.
Pärast seda viidi meid sööma raekoja platsi ligidale ühte restorani kus oli meile kõik ette valmistatud ja broneeritud.
Tol päeval oli meile söögiks kohv, tee, kalasupp , leib ja pizza.
Kuigi ma üldse suppide fänn ei ole ja veel vähem kalasupi fänn , siis sel päeval sõin ma seda suure rõõmuga ja tuleb tunnistada, et see oli päris hea. Arvatavasti oskavad need kokad seal hästi süüa teha. Teiseks põhjuseks miks suppi sõin oli eriti tühi kõht kuna linna läksin söömata ja üdini ära külmetamine kuna ilm oli tõesti väga tuuline ja külm , nõnda et võttis aga värisema väljas. Sööma minnes küsis ka pea korraldaja: "Kas Sa oled veel ikka elus?" ja ma vastasin: "Jah, ma olen veel siiani elus!"
Enne sööma minekut peatas muidugi meid ka Tallinna TV ning palus igal ühel öelda üks asi miks me Eestit armastame, ehk siis ühesõnaga:"Me armastame Eestit, sest .....(lause)!" Näiteks:"Me armastame Eestit, sest siin on palju puhast loodust!".
Seda peaks millalgi ka Tallinna TV-s näha olema.
Lisaks supi söömisele sõin ma ära ühe vürtsika pizza tüki ja jõin tassikese kohvi kuna olin väsinud ja läbi külmunud.
Ühele naisele pidi ütlema, et mitu suppi sõid ja võisid lahkuda. Söömise ajal soovisin kõigile kenasti viisakalt:"Head isu!" nagu ikka on söögilauas omadega kombeks ja võib ka teistele öelda.
Suundusin, siis täiskõhuga tagasi Vabaduse väljakule kus sain kokku taas oma uue sõbraga kelle juhatasin tema soovil söögikohta ja jalustasime siis koos tagasi kuna ta ei soovinudki süüa vaid lihtsalt söögikohta näha.
Tema oli samuti seal tänu oma ühele heale sõbrale ja üks tema headest sõpradest osales ka ise sellel linnasprindil.
Täpsemalt oli see Alma linnasprint/orienteerumine kus osalesid nii nooremad kui vanemad ja pered jpt.
Kui me olime jõudnud tagasi Vabaduse väljakule, siis meie korraldaja ütles, et kuna me suutsime võistlus keskuse nii kiiresti üles ehitada, on meil vaba aega kuni kella 15.00- ni . Me olime saanud võistlus keskuse väga kiiresti meekonnaga üles ehitatud, et saime seetõttu vaba aega. Enne vabale ajale minekut kuulasime ära oma kohad, kus keegi on. Nõnda kui kõik oli korras, siis mina suundusin Solarise keskusesse sooja ning minu uus sõber oma koju kuna ta elas seal lähedal.
Meil oli vaba aega umbes 2 tundi enne kui pidime tagasi suunduma.
Kui kell hakkas 15:00 saama, suundusin ka mina tagasi Vabaduse väljakule, kus jaotati ülesanded ära, võtsime oma joodipudeli ning hakkasime vaikselt olulistesse kohtadesse suunduma.
Liikuma hakkasime kusagil 16:00 - 16:30 paiku kuna jooks hakkas 17:00
Minu sõber oli punkt 37 ja mina punkt 33 üpriski kaugel kuid mu punkt asus ühes toredas kohas kus oli vaate platvorm ja palju suveniiride poode.
Kui olin oma punkti kohale jõudnud, löödi märk maasse kus ma pidin siis kohal olema, et jooksjad seda kogemata maha ei kukutaks, ära ei kaotaks või kaasa ei võtaks.
Kuna mul oli tõesti väga külm, siis ma käisin enne kella 17:00 saamist kõik läheduses olevad suveniiri poed läbi, soojendasin end ja vaatasin kaupa. Hinnad olid ikka küllaltki krõbedad.
Lisaks jalustasin ma natuke ka vaate platvormil kus avanes suurepärane vaade linnale ning kuulasin seal kohapeal kitarri mängu. Üks mees teenis omale vist sedasi seal raha kitarri mängides.
Kella vaadates avastasin, et kell on juba saanud 17:00 ning suundusin oma punkti.
Oma punktis pidin seisma kusagil 3 ja pool tundi.
See oli küll üsna vaevaline kuid ma pidasin vastu, vahepeal vilistasin ja keksisin kohapeal, jõin vett ja tõmbasin end jope sisse.
Õnneks polnud mul seal üldse igav, ma suhtlesin selle samuse kitarristiga kes seal muusikat mängis kuna ta läks korraks ära sealt, siis selle samuse ürituse fotograafiga, ning välismaiste turistidega. Juhatasin paljudele teed ja sain keelt harjutada.
Ühele turistile seletasin ära kuidas ta pääseb Solarise keskusesse ning, et kus kohas saab ta ümbriku teele saata. Teisele ma seletasin kuidas saab Vabaduse väljakule.
Üks turist soovis minust isegi pilti teha kuna ma nägin väga omapärane välja ja muidugi ma suurima rõõmuga lubasin end pildistada, kuna mulle kuulsus ja kõik muu sellega kaasnev meeldib ja pildistamine samuti. Las aga jäädvustavad mind. Tema tegi minust 2 pilti.
Kõigile jooksjatele ja osalejatele soovisin ma:"Tere jõudu!" ja mulle sooviti samuti erinevaid asju.
Kui kell hakkas juba umbes 20:30 saama, sain ma korraldajalt kõne et võin Vabaduse väljakule tagasi minna. Sooja saamiseks võtsin samuti jooksusammu sisse ning jooksin Vabaduse väljaku poole. Natuke enne kohale jõudmist tuli mulle joostes vastu mu sõber, kellel paluti minna ühte punkti vabatahtliku tagasi kutsuma kuna tolle telefon oli väljalülitatud ja temaga ei saadud ühendust. Sõber küsis küll mult infi kuid ma ei osanud seletada ja soovisin talle kõigest edu.
Jooksin siis vabaduse väljakule kohale ja tõmbasin seal hinge.
Kohale jõudes ütles mulle üks meeskonna liikmest et kus kohast ma leian korraldaja.
Läksin, siis põhi telki korraldaja juurde, panin oma märgi ära ja alustasime vaikselt võistluskeskuse mahavõtmisega kuna mul oli piisavalt aega, sest mina jäin Tallinna hotelli kuna järgmine päev oli mul minek sõjaväe komisjoni.
Kohapeal toimus veel ka autasustamine.
Alustasinaedade ära vedamisega, siis võtsime telkidel seinad eest, siis vedasime ära metall raskused, telgid, pakkisime telgi seinu, vedasime ära joogi plokid ja tegime veel palju muudki. Ühesõnaga minujaoks oli see nagu suur spordipäev meeletus jõusaalis kuna pärast kõike seda kui me lõpetasime kogu selle päeva kusagil 21.00-21.30 ajal olin ma omadega täiesti läbi.
Mu jalad tulitasid, käed olid nagu süldid ja ma olin kohutavalt väsinud ja ainuke soov oli minna hotelli puhkama.
Kui ka võistlus keskus oli meil maha võetud ja kõik valmis, saime me kätte oma tänu kinkekotid kus sees oli 1 smuuti , 1 šokolaad, ning 2 magustoitu.
Tänasime ja läksime sõbralikult lahku.
Kogu meeskond oli väga sõbralik ja lahke ning väga meeldiv oli nendega koostööd teha!
Kogu päev kestis kella 08.00-20.00 (meil läks kauem).
Tallinna jõudes suundusin ma koheselt trammile ja liikusin Vabaduse väljaku poole ja sinna jõudes helistasin ka korraldajale.
Helistades korraldajale, kohe nägin teda ning suundusin tema poole.
Tegime lühitutvustuse ja, siis liikusime teise läbiviia juurde kes jagas ülesandeid.
Ilm oli küllaltki inetu veel sel varajasel hommikutunnil , mina jõudsin kohale kusagil 10.30 umbes, sest mu rongi varemalt ei jõua.
Teine korraldaja ütles nähes mu neoon töölise jopet:"et näe, sul kohe õige jope kah olemas!" ja nõnda me suhtlesime seal.
Minu esimene ülesanne oli üles seada telk, kinnitada seinad ja ühesõnaga kogu töö telgiga. Lisaks paigaldasime telgi jalustele ka metall raskused, et tuul ei viiks telki lendama.
Kohapeal oli palju erinevaid inimesi, kes vabatahtlikud ja kes meeskonnast.
Telgiga tegelesime meeskonnaga.
Kohapeal oli ka üks noorem vabatahtlik kes toimetas ka usinalt kohapeal.
Kui telgiga saime ühele poole, siis nägi üks korraldajatest, see kes ülesandeid jagas et üks lipp on lühem kui teised ning palus mul minna küsima sellelt nooremalt vabatahtlikult kes lippudega tegeles ühte lisa toru, et ka see lipp õigesse suurusesse saada.
Lisaks palus ta küsida ka tangid et lõigata lahti plastmass kinnistid et lipp torust kätte saada.
Nõnda ma suundusingi selle noorema vabatahtliku poole ja tegin temaga juttu pisut arglikult ning lõpuks küsisin ka toru kohta. Selle aja peale oli kohale jõudnud ka teine korraldaja ning aitas seal õiget toru otsida. Sain omale vajaliku toru ning küsisin naistelt ka need lõiketangid ja suundusin oma ülesande ehk lipu poole.
Võtsin kindad käest ja asusin asjakallale. Algul oli raske kuna käed hakkasid kohe ilmastikust külmetama ja oli raske aru saada kuidas lipuga ümber käija.
Natuke lippu uurides tirisin ma selle riide maja, tõstsin varda aia torust välja ning võtsin alt lahti, et lisada üks puuduolev toru pikenduseks keskele.
Kui puuduv toru lisatud, panin ka riide tagasi ja lipu kenasti aia torru tagasi.
Siis viisin naistele nende tangid tagasi.
Suundusin, siis tagasi pea telgipoole kus seisime niisama, rääkisime natuke ja vaatasime kas on vaja veel midagi teha.
Täispuhutava peatelgi ülespanemisel pidime seda hoolega jälgima ja kinni hoidma nööridest, et see lendu ei läheks.
Ka selle telgi kinnitasime nööride abil metall raskuste külge, et ta püsiks tugevalt maapeal.
Lisaks puhuti täis ka finiši kaar mille seadsime üles.
Kui enamus töödest oli tehtud, siis oli meil jälle mõnda aega puhata telgi all ja selle aja jooksul suutsin ma sõbrustada ka selle noorema vabatahtlikuga kes ise elab Tallinnas. Hakkasime omavahel palju rääkima, saime sõpradeks ja ma jagasin talle oma kontaktandmeid ning lubasime koos hakata Tallinnas ja võimalusel ja mujal vabatahtliku heategevusega tegelema.
Ma mõtlesin, et isegi kui ma ilm on kole, siis vähemalt uue sõpra leidminegi oli hea põhjus linna minekuks.
Viimasena aitasime me kinnitada plakateid plastik kinnititega metall aedade külge.
Pärast seda viidi meid sööma raekoja platsi ligidale ühte restorani kus oli meile kõik ette valmistatud ja broneeritud.
Tol päeval oli meile söögiks kohv, tee, kalasupp , leib ja pizza.
Kuigi ma üldse suppide fänn ei ole ja veel vähem kalasupi fänn , siis sel päeval sõin ma seda suure rõõmuga ja tuleb tunnistada, et see oli päris hea. Arvatavasti oskavad need kokad seal hästi süüa teha. Teiseks põhjuseks miks suppi sõin oli eriti tühi kõht kuna linna läksin söömata ja üdini ära külmetamine kuna ilm oli tõesti väga tuuline ja külm , nõnda et võttis aga värisema väljas. Sööma minnes küsis ka pea korraldaja: "Kas Sa oled veel ikka elus?" ja ma vastasin: "Jah, ma olen veel siiani elus!"
Enne sööma minekut peatas muidugi meid ka Tallinna TV ning palus igal ühel öelda üks asi miks me Eestit armastame, ehk siis ühesõnaga:"Me armastame Eestit, sest .....(lause)!" Näiteks:"Me armastame Eestit, sest siin on palju puhast loodust!".
Seda peaks millalgi ka Tallinna TV-s näha olema.
Lisaks supi söömisele sõin ma ära ühe vürtsika pizza tüki ja jõin tassikese kohvi kuna olin väsinud ja läbi külmunud.
Ühele naisele pidi ütlema, et mitu suppi sõid ja võisid lahkuda. Söömise ajal soovisin kõigile kenasti viisakalt:"Head isu!" nagu ikka on söögilauas omadega kombeks ja võib ka teistele öelda.
Suundusin, siis täiskõhuga tagasi Vabaduse väljakule kus sain kokku taas oma uue sõbraga kelle juhatasin tema soovil söögikohta ja jalustasime siis koos tagasi kuna ta ei soovinudki süüa vaid lihtsalt söögikohta näha.
Tema oli samuti seal tänu oma ühele heale sõbrale ja üks tema headest sõpradest osales ka ise sellel linnasprindil.
Täpsemalt oli see Alma linnasprint/orienteerumine kus osalesid nii nooremad kui vanemad ja pered jpt.
Kui me olime jõudnud tagasi Vabaduse väljakule, siis meie korraldaja ütles, et kuna me suutsime võistlus keskuse nii kiiresti üles ehitada, on meil vaba aega kuni kella 15.00- ni . Me olime saanud võistlus keskuse väga kiiresti meekonnaga üles ehitatud, et saime seetõttu vaba aega. Enne vabale ajale minekut kuulasime ära oma kohad, kus keegi on. Nõnda kui kõik oli korras, siis mina suundusin Solarise keskusesse sooja ning minu uus sõber oma koju kuna ta elas seal lähedal.
Meil oli vaba aega umbes 2 tundi enne kui pidime tagasi suunduma.
Kui kell hakkas 15:00 saama, suundusin ka mina tagasi Vabaduse väljakule, kus jaotati ülesanded ära, võtsime oma joodipudeli ning hakkasime vaikselt olulistesse kohtadesse suunduma.
Liikuma hakkasime kusagil 16:00 - 16:30 paiku kuna jooks hakkas 17:00
Minu sõber oli punkt 37 ja mina punkt 33 üpriski kaugel kuid mu punkt asus ühes toredas kohas kus oli vaate platvorm ja palju suveniiride poode.
Kui olin oma punkti kohale jõudnud, löödi märk maasse kus ma pidin siis kohal olema, et jooksjad seda kogemata maha ei kukutaks, ära ei kaotaks või kaasa ei võtaks.
Kuna mul oli tõesti väga külm, siis ma käisin enne kella 17:00 saamist kõik läheduses olevad suveniiri poed läbi, soojendasin end ja vaatasin kaupa. Hinnad olid ikka küllaltki krõbedad.
Lisaks jalustasin ma natuke ka vaate platvormil kus avanes suurepärane vaade linnale ning kuulasin seal kohapeal kitarri mängu. Üks mees teenis omale vist sedasi seal raha kitarri mängides.
Kella vaadates avastasin, et kell on juba saanud 17:00 ning suundusin oma punkti.
Oma punktis pidin seisma kusagil 3 ja pool tundi.
See oli küll üsna vaevaline kuid ma pidasin vastu, vahepeal vilistasin ja keksisin kohapeal, jõin vett ja tõmbasin end jope sisse.
Õnneks polnud mul seal üldse igav, ma suhtlesin selle samuse kitarristiga kes seal muusikat mängis kuna ta läks korraks ära sealt, siis selle samuse ürituse fotograafiga, ning välismaiste turistidega. Juhatasin paljudele teed ja sain keelt harjutada.
Ühele turistile seletasin ära kuidas ta pääseb Solarise keskusesse ning, et kus kohas saab ta ümbriku teele saata. Teisele ma seletasin kuidas saab Vabaduse väljakule.
Üks turist soovis minust isegi pilti teha kuna ma nägin väga omapärane välja ja muidugi ma suurima rõõmuga lubasin end pildistada, kuna mulle kuulsus ja kõik muu sellega kaasnev meeldib ja pildistamine samuti. Las aga jäädvustavad mind. Tema tegi minust 2 pilti.
Kõigile jooksjatele ja osalejatele soovisin ma:"Tere jõudu!" ja mulle sooviti samuti erinevaid asju.
Kui kell hakkas juba umbes 20:30 saama, sain ma korraldajalt kõne et võin Vabaduse väljakule tagasi minna. Sooja saamiseks võtsin samuti jooksusammu sisse ning jooksin Vabaduse väljaku poole. Natuke enne kohale jõudmist tuli mulle joostes vastu mu sõber, kellel paluti minna ühte punkti vabatahtliku tagasi kutsuma kuna tolle telefon oli väljalülitatud ja temaga ei saadud ühendust. Sõber küsis küll mult infi kuid ma ei osanud seletada ja soovisin talle kõigest edu.
Jooksin siis vabaduse väljakule kohale ja tõmbasin seal hinge.
Kohale jõudes ütles mulle üks meeskonna liikmest et kus kohast ma leian korraldaja.
Läksin, siis põhi telki korraldaja juurde, panin oma märgi ära ja alustasime vaikselt võistluskeskuse mahavõtmisega kuna mul oli piisavalt aega, sest mina jäin Tallinna hotelli kuna järgmine päev oli mul minek sõjaväe komisjoni.
Kohapeal toimus veel ka autasustamine.
Alustasinaedade ära vedamisega, siis võtsime telkidel seinad eest, siis vedasime ära metall raskused, telgid, pakkisime telgi seinu, vedasime ära joogi plokid ja tegime veel palju muudki. Ühesõnaga minujaoks oli see nagu suur spordipäev meeletus jõusaalis kuna pärast kõike seda kui me lõpetasime kogu selle päeva kusagil 21.00-21.30 ajal olin ma omadega täiesti läbi.
Mu jalad tulitasid, käed olid nagu süldid ja ma olin kohutavalt väsinud ja ainuke soov oli minna hotelli puhkama.
Kui ka võistlus keskus oli meil maha võetud ja kõik valmis, saime me kätte oma tänu kinkekotid kus sees oli 1 smuuti , 1 šokolaad, ning 2 magustoitu.
Tänasime ja läksime sõbralikult lahku.
Kogu meeskond oli väga sõbralik ja lahke ning väga meeldiv oli nendega koostööd teha!
Kommentaarid
Postita kommentaar