TheWorldSaver blog

Laupäeval, 20. August jalutades Tallinna vanalinnas nägin ma vastu jalutavat teleseriaali "Eestlane ja venelane" Miša osatäitjat, kes jalutas parasjagu mõne oma sõbra või tuttavaga. Kuulsin neid ka omavahel vestlemas ja mõtlesin kah tere lausuda, et ehk natuke juttu puhuda ja autogrammi küsida kuid otsustasin siiski loobuda ja läksin omateed. Teine teletäht Üllar Saaremäe samuti ühel kontserdil vabalt rahvajaos olemas :)

Nimelt 20. Augusti õhtuses vahetuses Tallinn-Viljandi rongis töötav klienditeenindaja käitus väga sõbralikult ja hoolivalt Kohila ümberistumise ajal bussidele, mis üks bussidest hilines seoses rehvi purunemise tõttu. Ning esimese bussi väljudes jäi antud klienditeenindaja koos teise satsi klientidega maha ootama teist bussi ja samal ajal tegeledes edaspidisega. See oli suurepärane töö ja aktiivsus kõige korraldamisel ja Tal õnnestus see edukalt.  Au ja kiitus 20.08.2016 õhtuses vahetuses Tallinn-Viljandi rongis sõitnud klienditeenindajale kes Kohilas bussidele ümberistumisel jäi tänu teise bussi rehvi lõhkemise ja hilinemise tõttu teise satsi reisjatega ootama bussi ning samal ajal organiseerides ja uurides edasist. Oled ära teeninud kiituse ja austuse tubli töö eest. Antud klienditeenindaja, siis korraldas läbi dispetšerite ja ma ei tea kelle veel, nii et Viljandi-Pärnu rongid jäid meid Rapla jaama ootama ning vagunisaatja koguaeg uuris, kus on buss ja millal jõuab ja teavitas keda

Tänasel Laupäevasel päeval taasiseseisvumise pühal algas minu hommik kell 10 kuid üsna unises olekus kuna olin olnud jälle öösel kaua üleval. Hommikul alguses kuna ema ei tahtnud enam kaasa tulla, mida ta alguses pidi tegema ja mina olin vägagi kurnatud olekuga, siis ei tahtnud ka mina väga Tallinna minna ning olin mõelnud koju jääda. Kuid ema ütles mulle, et ära nüüd sina ka hakka ja mine ikka ning et sa vajad natuke vabadust ja seiklusi, mine ja naudi sest päev on ka ilus.   Pärast seda ma otsustasin ikkagi Tallinna minna. Lõpuks kui maast lahti sain , siis toimetasin natuke kodus arvutitaga, ema otsis välja sobivad riided ja ma riietusin ruttu ning sõin ära veel kaks kurgi võileiba ning jõin vett kõrvale. Sõitsin rattaga ruttu raudtee jaama kuna kell oli hiline ning ratta enda panin põõsasse, millele läks ema hiljem järele. Mina ise aga läksin rongile. Kui vagunisaatja tuli ostsin ma pileti ning küsisin natuke informatsiooni õhtuse tagasisõidu kohta kuid midagi targemaks ma väga

Nimelt sel nädalavahetusel viibisin ma vabatahtlikuna Lutika külas, Leigo talus Reedest-Pühapäevani.  Minu seiklus algas sedasi, et kõigepealt sõitsin ma oma kodust rongiga Tallinna ning Balti jaamas ootas mind üks sama ürituse vabatahtlik fotograaf kellega saingi ma sinna Leigo tallu. Ürituse enda nimi oli Leigo järvemuusikal. Ma küll panin end kirja pileti kontrollja ametile, kuid mingil teadmatal põhjusel tõsteti mind üle Lava abiliseks aga ma leppisin sellega kuna vähemalt saab midagigi kasulikku teha ja ma enamasti lepin alati kõigega. Nõnda algaski minu teekond Tallinnast Leigole, mis oli umbes kusagil 230-240 kilomeetrit pikk vahemaa. Terve tee rääkis see samune fotograaf igasugu jutte mulle ja lasi autos ka muusikat. Sõit oli mõnus, lõbus ja huvitav. Igav sel sõidul ei hakanud kordagi. Me tegime väikese lõuna vahepausi Tartus Lõunakeskuse juures, kus me käisime lõunatamas ning see samune fotograaf nimega Endel tegi mulle tol korral lõuna välja. Kuna mind aga oli ees ootamas