Õudusjutte seiklustelt

Nimelt sel nädalavahetusel viibisin ma vabatahtlikuna Lutika külas, Leigo talus Reedest-Pühapäevani. 

Minu seiklus algas sedasi, et kõigepealt sõitsin ma oma kodust rongiga Tallinna ning Balti jaamas ootas mind üks sama ürituse vabatahtlik fotograaf kellega saingi ma sinna Leigo tallu. Ürituse enda nimi oli Leigo järvemuusikal. Ma küll panin end kirja pileti kontrollja ametile, kuid mingil teadmatal põhjusel tõsteti mind üle Lava abiliseks aga ma leppisin sellega kuna vähemalt saab midagigi kasulikku teha ja ma enamasti lepin alati kõigega. Nõnda algaski minu teekond Tallinnast Leigole, mis oli umbes kusagil 230-240 kilomeetrit pikk vahemaa. Terve tee rääkis see samune fotograaf igasugu jutte mulle ja lasi autos ka muusikat. Sõit oli mõnus, lõbus ja huvitav. Igav sel sõidul ei hakanud kordagi. Me tegime väikese lõuna vahepausi Tartus Lõunakeskuse juures, kus me käisime lõunatamas ning see samune fotograaf nimega Endel tegi mulle tol korral lõuna välja. Kuna mind aga oli ees ootamas telkimine milleks mul kogu varustust polnud, siis otsustasin ma külastada Jyski kauplust, kust saab alati soodsalt vajalikke asju ning seda me ka tegime. 

Otsimine võttis küll natuke aega kuna keskus iseenesest oli suur aga lõpuks me leidsime Jyski üles. Mina ostsin omale Jyski kauplusest ühe padja, soodsa teki, mati ja rätiku. Kokku läks mul maksma tooted 18 eurot millegiga. Rimi kauplusest ostsin teepeale kaasa ühe odava jõhvika mullivee kuna rääkimisest kurk kuivas ja pitsitas juba ning mul oli vaja kurku natuke märjutada. Pärast vajalikke sisseoste asusime me taas teele Leido poole. Kusagil kella 2 paiku päeval jõudsime me kohale ning, siis jäi mul üle veel juhatajat oodata ning natuke ümbrust samuti kaeda. Mina aga eelistasin istuda ühekoha peal kuna väga ei julgenud liikuda, antuke vaatasin ringi. Lõpuks kui ma olin mõnda aega istunud ühe laua taga tuli üks laps otsima endale abilist kes aitaks Tal toole vedada, mis ülesanne oli antud sellele poisile. See poiss oli ka ise sel päeval vabatahtlik olnud. Lõpuks see poiss küsis mult, et kas ka mina olen vabatahtlik? Ma vastasin sellepeale, et jah muidugi olen ning ta kutsus mind appi toole vedama. 

Kuna ma niikuinii pidin olema abiline asjade vedamises, siis läksin ma meeleldi appi. Ta näitas mulle, et kus kohas toolid olid ning küsis, et kas ma jõuan toole vedada? Ma vastasin, et kui need väga rasked ei ole, siis ikka jõuan. Tema ütles, et Ta ei jõua ja Tal oli õigus kuna Ta oli väike ja toolid suured ja küllaltki rasked. Ma olin nõus tegema antud töö üksi ära ja Tema jäi kusagile sinna kuurialla oma tuttavatega istuma. Hakkasin, siis ühe haaval antud pinke vedama ühe telgi all oleva suure laua ääde. Kui olin esimese pingiga jõudnud antud telgi juude, siis õnnestus mul libeduse ja künkliku kraavi tõttu käna käija ja pikali kukkuda. Nõnda ma, siis tegingi oma esimese lennu koos pingiga vastu maad aga õnneks ma haiget ei saanud. Natuke lebasin maas ning, siis naersin enda üle ja ütlesin endamisi:"Tore algus tänasele päevale ja naeratasin muiates!" 

Tõusin püsti, võtsin pingi ning viisin selle laua juurde. Vedasin veel kusagil 4 pinki aga enam ei kukkunud ja ühed teised inimesed tõid koos veel 2 pinki ja nõnda saigi laua juurde kenasti kõik pingid pandud ja mu töö oli selleks korraks tehtud. Pärast seda ma ootasin veel pikka aega juhatajat kuniks ta kohale jõudis mingi kella 3 ajal vist või pool neli. Lõuna oli kell 2 meil aga seda ma ei teadnud, seega ma jäin ühest lõunast ilma. Kui juhataja oli kohale jõudnud, siis me panime koos temaga kolm lippu paika ning peale seda ka ühe reklaam plakati seinale. Teise reklaam plakati pani ta koos selle poisiga. Pärast seda ma võisin jälle vaba olla. Vahepeal ma võtsin oma asjad selle mehe autost ning läksin ja panin oma telgikese püsti ja asjad seed paika kuid mul puudusid maapeale kinnituse vaiad kahjuks. Kuna ma aga panin telgi kahjuks natuke valesse kohta, siis asitas see samune juhataja mul telki õigesse kohta tassida koos asjadega. See juhataja oli väga armas, nooruslik ja üli sõbralik ning abivalmis. Mulle meeldis ta väga. Juhataja nimi oli Dagmar.  

Juhataja käest sain teada, et söögiajad on sedasi: Hommikusöök 9-11 hommikul , lõuna 14.00 lõunal ja õhtu 18.00 õhtul. Enne õhtusööki sai ka lõunat, mida ma käisin ka söömas. Kui mul oli ka telk paika pandud, siis oli mul jälle vaba aeg. Ilm kippus aga õhtupoole minema üsnagi koledaks. Vahepeal sadas vihma aga õnneks väga hull polnud. Kui aus olla, oli mul väga igav aga ma elasin selle üle. Kontserdid olid muidugi muusikalised ja väga meeldivad, enamasti selline intstrumendi muusikal aga oli ka laulmist. Kell 18.00 käisin ma õhtusöögil ära, ning sel korral oli söögiks keedu katul, mis kahjuks oli küllalti kõva , hakkliha kaste , morss, kohv ja piim. Sain kenasti kõhu täis. Õhtul kui pimenema hakkas, siis järve taga teisel kaldal hakkas peale tule show kus põlesid heina pakud, heina kujutised ning järvele oli pandud paadiga ka 80 õueküünalt. 

Minuteada oli sel õhtul ka midagi huvitavat veel tule show-il kuid enam ei mäleta. Selle tule showi ja heina põletamise juures oli üheks suureks murekohaks muidugi see tohutu suitsu hulk, mis meie peale hõljus ja tänu millele oli oht ka vingu mürgitust saada. Muidugi kõige rohkem tundsin ma muret just orkestri pärast, et kuidas küll nemad suudavad seal järvel mängida suitsu sees. Kuid sellegi poolest tule show oli vägagi vaatamisväärne ja kena. Muidugi pärast kontserti oli võimalik ka suitsusauna minna kuid kuna mina olin väga väsinud kuna eelmine öö oli mul vilets öö, siis läksin ma varakult magama. Kontsert ise lõppes aga 23.00 millegiga minuteada. Magama minnes oli ilm juba väga kole ja hirmus. 

"Taevas välkus ja paukus, tuul puhus, telk võbises ja vihma kallas!" Nagu õudus oleks olnud. Õnneks oli mul kodunt kaasa võetud töömehe heli summutavad kõrvaklapid millega saab ka raadiot kuulata tänu millele ma suutsin magada kuna ma ei kuulnud midagi vaid nägin lihtsalt välkumist. Ma ei tea kui kaua see kestis aga ma kuulasin rahulikult muusikat ja mingi ime läbi oligi lõpuks järgmine hommik käes. Ma küll ei saanud päris magusalt jutti magada vaid oli tihedaid ärkamisi aga elasin hommikuni üle. Muidugi mu magamiskott oli saanud küllalti märjaks, nii ka minu sokid ja tekk ki oli märg kohati. Alguses ma küll panin teki enda alla ja magamiskoti teki peale aga kuna mul hakkas vahepeal külm, siis otsustasin magada magamiskotiga mati peal ja endale tekk lisaks peale võtta ja nõnda oligi palju soojem. Ma ärkasin 09.30 hommikul, panin kuivad sokid jalga ja läksin siis sööma. Pärast sööki käisin ma natuke ringi ning, siis läksin ma telki puhkama. Enamasti ma jälle magasingi selle päeva maha väikeste vahedega kuid kui oli ilusam ilm, siis ma panin enne lõunasööki mõneks ajaks oma magamiskoti ja teki telgi peale kuivama. 

Päike ja tuul kuivatasid need ära ning kui oli kätte jõudnud lõunasöögi aeg panin asjad telki kenasti tagasi ja läksin sööma. Pärast lõunasööki ma sain ülesandeks viia 4 tooli lavale, millest 2 viisin mina kuna rohkem ma ei oleks jaksanud ja 2 viis keegi teine. Kuid vähemalt ma sain korra sellele lavale. Kahjuks ka sel päeval ei olnud mul väga midagi teha ning ma lihtsalt magasin selle vahedega maha. Õhtul sain juhataja käest teada, et pea juhataja oli öelnud, et ma võin niisama kontserti nautida ja ma ei pea väga midagi tegema. See oli nendest küll väga lahke, Kui öö oli kätte jõudnud, siis üks söögikoht pakkus ülejäänud toitu tasuta vabatahtlikele. Nõnda ma jõingi 2 tassi sooja kohvi kuna mul oli külm, sõin ära 1 liha, 3 vorsti ja praekartuleid. Toit oli imeline. Viskasin korra pilgu peale ka suitsusaunale kuid ei viitsinud sinna minna. Samuti sel päeval ja õhtul oli kontsert imeline ning sel päeval oli tuleshow-il juures ka palk tulepostid ja suured jaanilõkked (vist üks või rohkem) ja veel muid tule ehitisi. Lisaks sellele pandi järves ka vist gaas põlema kuna olid sellised gaasilõkked järvepealsed. 

Viimse päeva kontserdi lõpu tuleshow oli lihtsalt fantastiline ja imeline kuid nagu ikka, siis ka sel ööl oli suits meiepeale. Kui kontsert sai läbi, siis keerati gaas kinni ja gaasilõkked kustusid. Järve pealt ei puudunud ka sel ööl 80 ujuvat õueküünalt. Järgmisel aastal on tulemas neil 20-s juubel ja siis on mitmekordselt võimsam see värk seal ja ma kavatsen ka järgmisel aastal seal osaleda. Pärast kui kõik oli läbi ja suitsusaun üle vaadatud kuhu ma minna ei viitsinud läksin ma taas telki magama. Sel ööl õnneks ei välkunud ega paukunud kuid vihma sadas korralikult, nii et hommikul oli mu telgis korralik tiik kus ma olin jalgupidi koos magamiskotiga sees. Kuna ma aga olin päeval maganud, siis ei suutnud ma korralikult öösel magada ja hommiku 9 ootamine oli piinarikas ja vaevarikas. Kuid kui lõpuks ikka hommik kätte jõudis, siis mu magamiskott oli läbi vettinud, tekk märg ja mu viimased kuivad sokid samuti läbi ligunenud. Mul ei jäänud muud üle kui märgade jalgadega olla, õnneks jopp oli ära kuivanud. 

Algul ma mõtlesin, et selle vihma sabinaga ma kohe ei pane asju kokku vaid hiljem, aga siiski kuna vihm väga hull ei olnud siis pakkisin ikka kohe oma asjad kokku ja viisin selle fotograafi auto juurde. Fotograaf ise magas autos. Mina ise aga läksin sööma ja õnneks sel hommikul sain kenasti üksinda istuda söögilaua taga, nautisin kohvi, sõin tatraputru, tomatid ja magusaid kringleid. Sain kenasti oma kõhu täis. Kui aga tulid teised sööjad samuti, siis ma kuulasin natuke jutte pealt ja nalja sai ikka korralikult. Pärast seda tuli mul pikk ootamine kuni kella 2-ni umbes ja enne seda kui me hakkasime ära minema sain ma kaasa võtta veel jogurtit ja leiva määrdeid. Kui kõik asjad olid tehtud ja valmis, siis me hakkasime koos fotograafiga ära tulema. Sõit oli jälle küllaltki pikk ning taaskord rääkis ta autos palju juttu ja kuulasime muusikat. Ilm oli nagu ikka mänglev ja kohati sajune. Sadas, ei sadanud, jälle sadas ja jälle ei sajanud. Sedasi me teekond, siis kestis kuni ühes kohas oli vihmasadu nii hull, et vihm oli lihtsalt nii vali ja midagi polnud autos kuulata, isegi mitte raadiot, lisaks sellele ei olnud nägemiseks abi ka ultra kiirusel töötavatest kojameestest kuna vihm oli veel kiirem ja autoteed olid juba korraliku veekihi all nii, et me pidime hetkeks pidurduse tegema, et rattad veest tühjaks valguksid ja me sõita saaksime. 

Sõnaotseses mõttes polnud antud kohas mitte midagi välja korralikult näha kuna see oli ikka korralik vihma meeletu sadu. Õnneks saime me mõne aja möödudes sellest kohast läbi ning ma nägin, et keegi oli oma autoga jäänud teeäärde seisma kuna arvatavasti tema tundis et ei suuda sellest läbi sõita ja otsustas vihma rahunemist oodata. Pärast kui me olime läbi, siis ma olin natuke kurb, et ma ei filminud seda meeletust vihmapõrgut aga ma nautisin ise seda ikka täiega ja oleksin tahtnud korra veel läbi sõita. Võib öelda, et selles kohas oli teel isegi veeuputus. Lõpuks jõudsime me kenasti mu koduni, ta tõi mind otse koju ja läks ise edasi.

Nõnda oligi lõppenud mu imeline ka ekstreemse telkimisega vabatahtliku nädalavahetus!