Taasiseseisvumise püha ja seiklused

Tänasel Laupäevasel päeval taasiseseisvumise pühal algas minu hommik kell 10 kuid üsna unises olekus kuna olin olnud jälle öösel kaua üleval. Hommikul alguses kuna ema ei tahtnud enam kaasa tulla, mida ta alguses pidi tegema ja mina olin vägagi kurnatud olekuga, siis ei tahtnud ka mina väga Tallinna minna ning olin mõelnud koju jääda. Kuid ema ütles mulle, et ära nüüd sina ka hakka ja mine ikka ning et sa vajad natuke vabadust ja seiklusi, mine ja naudi sest päev on ka ilus.

 

Pärast seda ma otsustasin ikkagi Tallinna minna. Lõpuks kui maast lahti sain , siis toimetasin natuke kodus arvutitaga, ema otsis välja sobivad riided ja ma riietusin ruttu ning sõin ära veel kaks kurgi võileiba ning jõin vett kõrvale. Sõitsin rattaga ruttu raudtee jaama kuna kell oli hiline ning ratta enda panin põõsasse, millele läks ema hiljem järele. Mina ise aga läksin rongile. Kui vagunisaatja tuli ostsin ma pileti ning küsisin natuke informatsiooni õhtuse tagasisõidu kohta kuid midagi targemaks ma väga ei saanud, kuid siiski sain aru et õhtul on ümber istumine. Minu üllatuseks oli ka lõunal ümber istumine ning Raplast pidi minema bussi peale kust sõitsime Kohila ja sealt taas rongile edasi. Ühesõnaga Rapla-Kohila-Rapla vahel on ümber istumine. Raudtee jaamas oli 2 bussi, üks valge ja teine kollane. Mina sõitsin kollase bussiga ja istusin ees vasakpoolses reas akna all. Rongis laadisin telefoni akut. 

Kui Kohilast läksime rongile tagasi tuli rongile ka punt noori poisse oma tõukkeratastega. Mina istusin vasakpoolsesse ritta kus sain taaskord laadida oma telefoni akut ning poisid istusid parempoolsesse ritta. Vagunisaatja saabudes ütlesime, et meil on piletid olemas ja jätkasime omi tegevusi. Ma vahepeal kiikasin poiste poole, et millega nad siis tegelevad ning millest jutt käib. Eks nad olid need trikitajad kes käivad skateparkides chillimas ja trikitamas. See on ka Spordi eest. Poisid vestlesid naljatades aga väga valjult ikka ning oli kosta vahepeal ka natuke roppumaid sõnu kuid väga huvitav ja naljakas oli nende omavaheline vestlus nii, et mina naersin omaette vasakul pool nemad pundiga aga paremal pool. Päris mitme peatuse vältel oli igal juhul hea tuju garanteeritud ning nalja jagus. Ühel hetkel aga üks poiss otsustas et võiks hoopis Tallinna sõita kuigi nende kokkulepe ja plaan oli hoopis mujale minna. 

Teine poiss ühines selle esimese poisiga ning nad hakkasid jälle naljatama. Muidugi ellu nad seda plaani ei viinud ja kui nende õige peatus tuli läksid nad üheskoos maha. Vahepeal muidugi nad arutasid ka tagasi mineku aega. Ma vaatasin ja mõtlesin endamisi, et kui tore seltskond neil on ja arvatavasti olid nad omavahel ka head sõbrad kuna nad võtsid asju ette üheskoos. Ma mõtlesin, et loodan et ka mul on kunagi oma sõpruskond kellega võtame samamoodi üheskoos seiklusi ja asju ette ning viime neid ka üheskoos ellu. Lõpuks läksid poisid oma peatuses maha ja mina sõitsin edasi. Kui olin Tallinna jõudnud, siis ostsin Balti jaama selverist 2 pakki suitsu emale ja endale ühe kilekoti kuhu panna rongist võetud ajaleht ja Balti jaamast võetud reklaam. Peale seda ma mõtlesin, et oleks aeg kusagile sööma minna. Nõnda, ma siis jalutasingi pika ringiga Balti jaam - Vanalinn - Vabaduse väljak - Viru keskus - Solarise Keskus kuniks olin jõudnud oma sihtkohta Solarise keskusesse. 

Ma läksin sööma hesburgerisse kus võtsin 3.70 maksva Hamburgeri eine ning sõin kenasti oma kõhu täis ja mõtlesin kino peale ja vaatasin saabuvaid ja kinos olevaid filme teleri ekraanilt. Tallinnas oli sel päeval väga palju erinevaid üritusi ja kontserte ning ettevõtmisi ja mina pidin algul külastama Vabaduse väljaku ning hiljem Toompea lossi väljaku kontserte. Kuna kell aga hakkas juba kolm päeval saama, mil oli aeg alata minu kontserdil siis ma hakkasi koheselt Solarise keskusest otse liikuma Toompea lossi poole teadmata kus see asub. Ma läksin Vanalinna ning alustasin facebookis livestreamimist, et oma jalutuskäiku sisustada ning umbhuupi lihtsalt kuidagi moodi jalustasin ma mööda vanalinna kuniks jõudsin Toompea losside juurde kohale kus oli ka see kontsert juba alanud. Rahvamass oli meeletu. Kui ma olin lõpuks oma mugava poosi sisse saanud, siis livestreamisin veel natuke näidates toimuvat ja siis lõpetasin livestreami ära. Esines parasjagu Jüri Pootsman. Kohapeal jalutasid ringi politseinikud ning keegi lendas ka oma meeletult suure drooniga taevalaotuses et antud kontserti jäädvustada kõrgelt. 

Muidugi olid kohapeal olemas ka kaameramehed, üks neid lossi rõdul ja teine mingi kõrgendatud masina otsas kus oli ka liigutatav kaamera. Mõningatele inimestele pakkus väga huvi see suur droon, millega üks tiim lendas ja tegeles. Vahepeal maandati droon, et midagi muuta või lisada ja siis mindi lendu tagasi. Kontsert aga jätkus ja ma kuulasin. Ilm oli väga ilus, päike paistis ja oli soe. Võrratu ilm. Vahepeal liikusid sisse ja välja autod läbi suure rahvamassi. Ühel hetkel saabus ka Edgar Savisaar invaautoga. Kuna antud auto kuidagi müksas mõningaid inimesi, siis inimesed kohe pöördusid vaatama et mis toimub ning nähes Edgari naeratasid inimesed lahkelt ja sõbralikult ning astusid aupaklikult sammu tagasi. Üks inimene aga jäi raskustesse kes pidi ka lossi pääsema ning kutsus appi politsei kes ajas rahvamassi laiali et auto pääseks läbi. Ma olin just enne seda mõelnud, et need kes peavad pääsema lossi või lossist välja sellise ürituse vältel peaksid ja võiksid kasutada politsei ekskorti, kes ajaksid inimesed laiali. Nagu ma nägin, siis üks inimene seda ka kasutas, teised aga aegamööda nagu teod liikusid autoga tasapisi. 

Üritus kestis ainul mingi tunnike ja lõpuks hakkaski see lõppema. Enne viimast lugu näidati suurelt ekraanilt 25 aasta tipp sündmusi peale meie taas iseseisvumist ja kõik see pani mõtlema. Kui kõik nähtud alustas Ivo Linna koos kõigi teiste esinejatega laulma laulu nimega "Eestlane olen ja eestlaseks jään". Ma päris nutma küll ei hakanud ning isegi pisarat ei poetanud kuid sisimas ma olin mõtlik ja nukker sest see laul ja Eesti rahvas on püha. Rahvas laulis ka kaasa ning lehvitasid sini-must-valgete lipukestega laulu saatel. Kui esimest korda sai laul läbi, siis rahvas muudkui plaksutas ja plaksutas veel kuni lauljad uuesti ühe salmi esitasid ja rahvas läks nendega veel rohem kaasa. Pärat seda aga lubati esinejad minema ja rahvaski hakkas kodupoole liikuma. Läbiviia oli Üllar Saaremäe ise keda oli mul samuti suur rõõm näha. Üks soome artist oli võrratu ja esines ikka vingelt ja rokkivalt kuid kõik esinejad olid vapustavad ja võrratud. 

Mina siis mõtlesin ka, et mul väga palju aega ei ole ja varsti läheb rong et lähen kohe Balti jaama. Kuid mõtlesin, et ma seda teadatuntud teed ei viitsi minna, et proovin mingit uut teed. Nõnda ma ütlesin endamisi, nagu kõik teed viivad rooma, viivad ka kõik teed Balti jaama vanalinnast ja hakkasingi kusagile poole kõndima kuniks ma jõudsin mingile vaateplatvormile, mis oligi see kust kaudu saab ka Balti jaama. Ütlesin endamisi, ,et näed sa viisidki kõik teed Balti jaama ja ma läksin mööda treppe alla, kõndisin edasi ja läksin tunnelist läbi Balti jaama. Istusin sees ruumis pingile maha, panin telefoni laadima ja istusin telefonis kuniks aeg paras.  Enne rongile minekut käisin ka poest läbi ja ostsin juua teepeale kaasa. Peale seda läksin rongi kuid algul ma vaatasin, et see on ainult Viljandi rong ja läksin rongilt maha ning siis jälle mõne aja pärast sisse tagasi kuna Dispetšer ütles, et rong väljub 5 minuti pärast. Kuna see samune rong oli ümber istumiseks Kohila peatuses, siis läksin rongile ja ostsin pileti Eidaperre, selle rongi vagunisaatja rääkis kõik põhjalikult läbi kuidas miski ja millal toimub ja ma tänasin teda arusaadava ja selge informatsiooni eest. Kui olime jõudnud 

Kohila kohale saime teada, et ühe bussi rehv oli lõhkenud ja ta jääb 5 min hiljaks. Osa inimesi said aga selle üle bussiga juba teele asuda. Ma läksin lõpu poole bussi ning soovides ette istuda ütles üks inimene , et sinna ei tohi istuda ja ma vabandasin ning liikusin edasi. Kuna aga ühtegi vaba kohta polnud otsustasin ma maha minna ja teist bussi oodata. Nõnda ma ka tegin ning läksin maha. See buss aga sõitis minema ja meie jäime teist bussi ootama. Vagunisaatja koguaeg helistas kellegile, ajas asju, uuris ja puuris et kõik tema kliendid saaksid kenasti koju ja jõuaksid vajalikule rongile. Meie buss aga hilines rohkem kui 5 minutit ja vagunisaatja oli saanud rongiga kokkuleppele, et rong  ootab meid Raplas ära. Lõpuks meie buss ka tuli ja me alustasime sõitmist. See bussijuht oli vist vene rahvusest kuna ta enamasti rääkis vene keeles aga oskas ka natuke eesti keelt. 

Kuna ta oli uus bussijuht, siis ta kasutas telefoni GPS-i et Rapla jõuda. Kui me olime juba Rapla raudtee jaama lähedal, pööras ta algul valele poole ning lõpuks kui Ta sellest aru sai siis blockeeris ka oma suure bussiga kogu autotee enese ümber pööramisel. Kuid kõik läks hästi ja me sõitsime õiges suunas. Saime kõik kenasti Rapla raudtee jaama kust me läksime edasi rongile. Meid ootev rong lülitas end sisse uuesti ja me läksime rongile. Natukese aja pärast alustas rong liikumist ja ma sain kenasti koju kuid väikese hilinemisega. Jalutasin muusikat kuulates koju ja ilm oli ilus. Sedasi lõppesid ka minu tänased toredad seiklused.

Siinkohal Au ja Kiitus tänasele õhtusele Elroni klienditeenindajale kes jäi teise portsu reisjatega ning hoolitses selle eest, et iga reisja jõuaks rongile ja saaks koju  kui ka Pärnu-Viljangi rongijuhtidele kes ootasid ära hilinenud reisjad, et ka nemad saaksid kenasti koju. Täna juhtus olema tubli ja hooliv meeskond tööl.