Lugu ratta sõidust ja selle saamisest
Nimelt ühel päeval ma läksin Tallinna ostma oma jalgratast mille olin leidnud internetist.
Ratta hinnaks oli, siis 80 eurot ning ratas ise tundus mulle väga sobilik olema.
Tallinna jõudes hakkasin otsima seda kohta, kust kohast selle ratta kätte saan ning selle koha leidmine oli paraku küllaltki keeruline. Lõpuks ma jõudsin sinna kohale ning maksin raha ära, siis mõtlesin valju häälega, et kas see ratas ikka on mulle sobiv kui seda nägin ning ratta müüa andis mulle loa selle proovimiseks. Panin oma asjad maha ja läksin rattaga tegema test ringi, tundus täitsa mugav ja sobiv olevat ning tänasin müüjat, võtsin oma asjad ning asusin rattaga teele bussijaama. Käisin veel natuke Tallinna vahel ringi ning lõpuks kui oli õhtu kätte jõudnud sõitsin rahulikult rattaga rongile.
Kui olin rongil, panin oma ratta hoidikusse ning ise istusin pingile. Teel Tallinn-Rapla istusin rongis ka mingid noored kes tegid palju lärmi, käitusid ebaviisakalt ja olin sellised natuke sigadusi tegevad samuti.
Kui ma lõpuks Rapla jõudsin ning hakkasin maha minema, avastasin et mu tagumine rattakumm on tühi ja puudub ventiili kork. Ma algul küll mõtlesin, et mis toimub ja kuidas see sai juhtuda kuid hiljem mõistsin et teel Tallinn-Rapla olid need samused noored arvatavasti saanud hakkama mu rattakummi lõhkumisega. Miks just minu rattakumm seda ma ei oska öelda, ei või iial teada mis siin maailmas kellegile tehakse. No ma mõnda aega sõitsin küll tühja kummiga edasi kuna mul oli tegelikult vaja liikuda ligi 25 km et jõuda kohale Juuru lastekülla. Kuid kui ma olin mingi väikese maa sõitnud Rapla kõnniteel, siis tundsin et tühja kummiga ei tule sõidust midagi välja ning hakkasin jala käima. Ma olin õnnetu ja vihane sama aegselt. Ühel hetkel mõtlesin ma kellegile helistada ja abi küsida. Kõigepealt helistasin oma sõbrale Raido Sukles-le kuid Ta ütles, et tal pole võimalik mind aidata ning tal puudub ka üleolevaid ventiili korke.
Pärast seda helistasin ma oma teisele Rapla sõbrale kelleks oli Teet Tammelaan ning rääkisin Talle oma murest. Ta oli valmis mind aitama kuid ütles, et ventiili korki Tal pole. Ma kõndisin Tema majani ning sealt liikusime edasi ühte kohta kus oli võimalik jalgratast täis pumbata kuid meie kahjuks oli minu tagumine ratas tava otsaga kuid see pump oli aga auto otsaku jaoks mõeldud. Teet ütles küll mulle, et ka auto otsaku pumbaga on võimalik ka tava otsakuga kumme pumbata kuid Tal see ei õnnestunud ja me andsime alla. Ühel hetkel ma tulin mõttele, et mul elab Juurust natuke eemal üks hea sõber kellel on head vanemad ning mõtlesin et helistan neile ja küsin kas nad saaksid mind koos rattaga Juuru ära viia ja kui ei saa, sisi ma magan kas Swedpanga esikus või jalutan jala Juuru koos rattaga. Tegin, siis kõne ning rääkisin oma mure ära ja nad olid valmis mind aitama. Ma pidin mingi 20 minutit ootama ja sõber Teet oli mulle senikaua seltsiks kuni nad kohale jõudsid. Ma ostsin selle aja sees poest natuke nänni ka ja pakkusin ka oma sõbrale. Lõpuks kui mu sõbra vanemad kohale jõudsin jätsin ma Teeduga hüvasti ja sõbra isa pani mu ratta pagasnikusse ning me sõitsime Juuru. Ma tänasin neid ning jätsime hüvasti.
Ühel päeval ma sõitsin koju ning võtsin kodust ema käest jalgratta pumba millega saab pumbata nii auto otsakuga kui ka tava otsakuga kumme. Kui ma läksin Juuru tagasi, et kohtuda ühe kasvatajaga, siis tuli välja et Teda sel päeval kahjuks tööl ei olnud vaid Ta pidi tulema järgmisel päeval ning lisaks mulle meenus, et olin unustanud osta ventiili korki. Krahmasin ruttu oma asjad ja jooksin bussijaama, et sõita taas Rapla. Kui olin Raplas sammusin tasakesi jalgratta poe juurde, kust sain täiesti tasuta omale ventiili korgi kuigi olin valmis ka ostma. Ma olin õnnelik ning jalutasin natuke Rapla vahel ringi kuni buss mind tagasi viis. Kui olin Juurus tagasi, siis proovisime sõbraga täis pumbata mu kummi ja panin ventiili korgi peale. Mõnda aega püsis see täis ja sai täitsa sõitagi kuid mingi aja jooksul tühjenes see jälle. Oma jalgratta kummi ma korda teha ei saanud kuid see eest sain sellega sõita pärast sagedasi pumpamisi.
Ühel päeval oligi mul vaja suvel koju minna ning võtta ratas kaasa. Ma oleksin küll ratta bussiga võtnud kuid kuna sel ajal olid juba uued tutikad bussid, siis ma ei arvanud et bussijuhid sooviksid musta ratast oma uude bussi ning otsustasin selle pika ligi 25-kilomeetrise sõidu rattaga ette võtta, mille kumm oli katki. Kõigepealt ma pumpasin oma jalgratta kummi Juuru lastekülas täis ning võtsin oma asjad ja asusin teele ja algul oli idee sõita mööda autoteed Rapla kuid kuna ma mõtlesin, et ma vist ikka seda kaudu ei taha, siis pöörasin ma ootamatult liivateele mis viis läbi Maidla. Kui olin korraliku vahemaa juba sõitnud, siis järsku oli kumm jälle tühi ja ma pumpasin selle täis ning asusin taaskord liivateelt edasi sõitma. Kuna mul olid mingid asjad jalgratta küljes mis mind natuke häirisid, siis vahepeal oli mul mõte visata ratas teeäärde ja minna jala. Ühesõnaga mul oli päris palju tujutsemist ja närvitsemist liivateel ja see sõit polnud üldse nauding vaid piin, kuid kuna ma otsustasin olla tugev ei andnud ma alla vaid võitlesin edasi. Sõitsin mingise maa maha ja taaskord pumpasin kummi täis ja alustasin jälle sõitu. Ühesõnaga ma pumpasin iga natukese aja tagant kummi ja sõitsin ja pumpasin ja sõitsin. Sedasi terve tee. Kui ma olin juba peaaegu jõudmas Nõmme kõrtsini umbes selle ligidal hakkas järsku vihma sadama.
Ma küll läksin lõpuks puude alla varju kuid mõtlesin et kui ma seal kükitan, siis jään ma bussist maha või läheb vihm hoopis hullemaks. Oh seda päeva, mida ma küll läbi elasin. Mida lähemale ma Raplani jõudsin seda hullemaks vihm muutus. Lõpuks ma sõitsin oma jalgrattaga nagu läbi vettinud märg ja tilkuv kalts koos hullumeelse paduvihmaga. Lisaks mul oli selle vihmaga palju pause kus ma pidin oma ratta kummi pumpama. See oli pikk ja kurnav tee koos katkise rattakummiga ja meeletul hulgal pumpamiste ning külma paduvihmaga. Lõpuks kui ma jõudsin Rapla läksin ma Selveri juurde, parkisin oma ratta ära ja panin selle lukku ning läksin Selveri sisse. Ma tilkusin ja olin märg nagu läbi vettinud kalts, see oli uskumatu tunne ja olukord, hulle seiklusi täis päev. Ma kohtasin ka ühte tuttavat Selveris kellega pidasin maha ka väikese jutuajamise. Lõpuks mulle torgatas pähe, et Raplas on ju ka olemas üks kauplus kus kohast saab all koridoris tasuta asju ning asusin sinnapoole teele. See kauplus asus suht Selveri lähedal, mingi 50-100 meetrit eemal.
Läksin ja tuhnisin seal riiete korvis ning minu õnneks leidsin ühe paksu, halli ja sooja pika mantli. Mind ei huvitanud kas see on meeste või naiste mantel vaid peaasi, et ma saan sooja ja midagi kuiva omale. Ma panin selle mantli oma märgade riiete peale selga ning läksin välja tagasi. See mantel sobis mulle nagu valatult. Kuid jah, ühel hetkel hakkas väljas päike paistma ja ilm läks soojaks. Kuid kuna ma olin läbi vettinud ja märg ei olnud mul plaaniski loobuda sellest mantlist ja ma käisin sellega edasi. Ühel hetkel ma läksin lihtsalt Selveri pingile istuma kuna mul oli plaan minna koju rongiga, mis läks õhtul hiljem kusagil 18:37 paiku kuid buss läks 15:30 paiku.
Ma olin palju varem Raplas kuna alustasin üsna hommikul oma sõitu, et ilusasti Rapla jõuda. Kuid vähemalt ma sain selle sõiduga hakkama ja elasin päeva üle. See oli isegi omamoodi imeline ja põnev päev mida iga päev ei koge. Ma mõtlesin liiga kaua igasugu mõtteid, et kas minna rongiga , rong läheb liiga hilja, mida ma nii kaua teen, kas minna bussiga, kas mu ratas mahub bussi, mida ma teen, kas ootan või ei oota jne , ma mõtlesin palju kuid lõpuks kui avastasin et kell on põhimõtteliselt saamas 15:30 mil peaks see buss väljuma, siis jooksin ruttu bussijuhi juurde ja küsisin, et kas mu ratas mahub bussi ja ta ütles et mahub kindlasti.
Ma, siis ütlesin sellepeale et ma toon ruttu oma jalgratta ning jooksin jalgratta juurde tagasi, tegin lukust lahti ning viisin bussijuhile ja tema pani selle pagasi ruumi, mina sisenesin bussi ning tänasin teda ja ostsin pileti. Sõitsin kenasti Eidaperre ja pumpasin bussijaamas veel korra kummi täis ning sõitsin koju. Olingi lõpuks pärast seda väsitavat päeva jõudnud kenasti koju ega pidanudki ootama seda hiljem tulevat rongi vaid sain koju hoopis varem ja bussiga. Selline vahva seiklust täis oli mul see neetud päev ja üle üldse huvitavalt mitmekülgne sündmusi täis elu.
Ratta hinnaks oli, siis 80 eurot ning ratas ise tundus mulle väga sobilik olema.
Tallinna jõudes hakkasin otsima seda kohta, kust kohast selle ratta kätte saan ning selle koha leidmine oli paraku küllaltki keeruline. Lõpuks ma jõudsin sinna kohale ning maksin raha ära, siis mõtlesin valju häälega, et kas see ratas ikka on mulle sobiv kui seda nägin ning ratta müüa andis mulle loa selle proovimiseks. Panin oma asjad maha ja läksin rattaga tegema test ringi, tundus täitsa mugav ja sobiv olevat ning tänasin müüjat, võtsin oma asjad ning asusin rattaga teele bussijaama. Käisin veel natuke Tallinna vahel ringi ning lõpuks kui oli õhtu kätte jõudnud sõitsin rahulikult rattaga rongile.
Kui olin rongil, panin oma ratta hoidikusse ning ise istusin pingile. Teel Tallinn-Rapla istusin rongis ka mingid noored kes tegid palju lärmi, käitusid ebaviisakalt ja olin sellised natuke sigadusi tegevad samuti.
Kui ma lõpuks Rapla jõudsin ning hakkasin maha minema, avastasin et mu tagumine rattakumm on tühi ja puudub ventiili kork. Ma algul küll mõtlesin, et mis toimub ja kuidas see sai juhtuda kuid hiljem mõistsin et teel Tallinn-Rapla olid need samused noored arvatavasti saanud hakkama mu rattakummi lõhkumisega. Miks just minu rattakumm seda ma ei oska öelda, ei või iial teada mis siin maailmas kellegile tehakse. No ma mõnda aega sõitsin küll tühja kummiga edasi kuna mul oli tegelikult vaja liikuda ligi 25 km et jõuda kohale Juuru lastekülla. Kuid kui ma olin mingi väikese maa sõitnud Rapla kõnniteel, siis tundsin et tühja kummiga ei tule sõidust midagi välja ning hakkasin jala käima. Ma olin õnnetu ja vihane sama aegselt. Ühel hetkel mõtlesin ma kellegile helistada ja abi küsida. Kõigepealt helistasin oma sõbrale Raido Sukles-le kuid Ta ütles, et tal pole võimalik mind aidata ning tal puudub ka üleolevaid ventiili korke.
Pärast seda helistasin ma oma teisele Rapla sõbrale kelleks oli Teet Tammelaan ning rääkisin Talle oma murest. Ta oli valmis mind aitama kuid ütles, et ventiili korki Tal pole. Ma kõndisin Tema majani ning sealt liikusime edasi ühte kohta kus oli võimalik jalgratast täis pumbata kuid meie kahjuks oli minu tagumine ratas tava otsaga kuid see pump oli aga auto otsaku jaoks mõeldud. Teet ütles küll mulle, et ka auto otsaku pumbaga on võimalik ka tava otsakuga kumme pumbata kuid Tal see ei õnnestunud ja me andsime alla. Ühel hetkel ma tulin mõttele, et mul elab Juurust natuke eemal üks hea sõber kellel on head vanemad ning mõtlesin et helistan neile ja küsin kas nad saaksid mind koos rattaga Juuru ära viia ja kui ei saa, sisi ma magan kas Swedpanga esikus või jalutan jala Juuru koos rattaga. Tegin, siis kõne ning rääkisin oma mure ära ja nad olid valmis mind aitama. Ma pidin mingi 20 minutit ootama ja sõber Teet oli mulle senikaua seltsiks kuni nad kohale jõudsid. Ma ostsin selle aja sees poest natuke nänni ka ja pakkusin ka oma sõbrale. Lõpuks kui mu sõbra vanemad kohale jõudsin jätsin ma Teeduga hüvasti ja sõbra isa pani mu ratta pagasnikusse ning me sõitsime Juuru. Ma tänasin neid ning jätsime hüvasti.
Ühel päeval ma sõitsin koju ning võtsin kodust ema käest jalgratta pumba millega saab pumbata nii auto otsakuga kui ka tava otsakuga kumme. Kui ma läksin Juuru tagasi, et kohtuda ühe kasvatajaga, siis tuli välja et Teda sel päeval kahjuks tööl ei olnud vaid Ta pidi tulema järgmisel päeval ning lisaks mulle meenus, et olin unustanud osta ventiili korki. Krahmasin ruttu oma asjad ja jooksin bussijaama, et sõita taas Rapla. Kui olin Raplas sammusin tasakesi jalgratta poe juurde, kust sain täiesti tasuta omale ventiili korgi kuigi olin valmis ka ostma. Ma olin õnnelik ning jalutasin natuke Rapla vahel ringi kuni buss mind tagasi viis. Kui olin Juurus tagasi, siis proovisime sõbraga täis pumbata mu kummi ja panin ventiili korgi peale. Mõnda aega püsis see täis ja sai täitsa sõitagi kuid mingi aja jooksul tühjenes see jälle. Oma jalgratta kummi ma korda teha ei saanud kuid see eest sain sellega sõita pärast sagedasi pumpamisi.
Ühel päeval oligi mul vaja suvel koju minna ning võtta ratas kaasa. Ma oleksin küll ratta bussiga võtnud kuid kuna sel ajal olid juba uued tutikad bussid, siis ma ei arvanud et bussijuhid sooviksid musta ratast oma uude bussi ning otsustasin selle pika ligi 25-kilomeetrise sõidu rattaga ette võtta, mille kumm oli katki. Kõigepealt ma pumpasin oma jalgratta kummi Juuru lastekülas täis ning võtsin oma asjad ja asusin teele ja algul oli idee sõita mööda autoteed Rapla kuid kuna ma mõtlesin, et ma vist ikka seda kaudu ei taha, siis pöörasin ma ootamatult liivateele mis viis läbi Maidla. Kui olin korraliku vahemaa juba sõitnud, siis järsku oli kumm jälle tühi ja ma pumpasin selle täis ning asusin taaskord liivateelt edasi sõitma. Kuna mul olid mingid asjad jalgratta küljes mis mind natuke häirisid, siis vahepeal oli mul mõte visata ratas teeäärde ja minna jala. Ühesõnaga mul oli päris palju tujutsemist ja närvitsemist liivateel ja see sõit polnud üldse nauding vaid piin, kuid kuna ma otsustasin olla tugev ei andnud ma alla vaid võitlesin edasi. Sõitsin mingise maa maha ja taaskord pumpasin kummi täis ja alustasin jälle sõitu. Ühesõnaga ma pumpasin iga natukese aja tagant kummi ja sõitsin ja pumpasin ja sõitsin. Sedasi terve tee. Kui ma olin juba peaaegu jõudmas Nõmme kõrtsini umbes selle ligidal hakkas järsku vihma sadama.
Ma küll läksin lõpuks puude alla varju kuid mõtlesin et kui ma seal kükitan, siis jään ma bussist maha või läheb vihm hoopis hullemaks. Oh seda päeva, mida ma küll läbi elasin. Mida lähemale ma Raplani jõudsin seda hullemaks vihm muutus. Lõpuks ma sõitsin oma jalgrattaga nagu läbi vettinud märg ja tilkuv kalts koos hullumeelse paduvihmaga. Lisaks mul oli selle vihmaga palju pause kus ma pidin oma ratta kummi pumpama. See oli pikk ja kurnav tee koos katkise rattakummiga ja meeletul hulgal pumpamiste ning külma paduvihmaga. Lõpuks kui ma jõudsin Rapla läksin ma Selveri juurde, parkisin oma ratta ära ja panin selle lukku ning läksin Selveri sisse. Ma tilkusin ja olin märg nagu läbi vettinud kalts, see oli uskumatu tunne ja olukord, hulle seiklusi täis päev. Ma kohtasin ka ühte tuttavat Selveris kellega pidasin maha ka väikese jutuajamise. Lõpuks mulle torgatas pähe, et Raplas on ju ka olemas üks kauplus kus kohast saab all koridoris tasuta asju ning asusin sinnapoole teele. See kauplus asus suht Selveri lähedal, mingi 50-100 meetrit eemal.
Läksin ja tuhnisin seal riiete korvis ning minu õnneks leidsin ühe paksu, halli ja sooja pika mantli. Mind ei huvitanud kas see on meeste või naiste mantel vaid peaasi, et ma saan sooja ja midagi kuiva omale. Ma panin selle mantli oma märgade riiete peale selga ning läksin välja tagasi. See mantel sobis mulle nagu valatult. Kuid jah, ühel hetkel hakkas väljas päike paistma ja ilm läks soojaks. Kuid kuna ma olin läbi vettinud ja märg ei olnud mul plaaniski loobuda sellest mantlist ja ma käisin sellega edasi. Ühel hetkel ma läksin lihtsalt Selveri pingile istuma kuna mul oli plaan minna koju rongiga, mis läks õhtul hiljem kusagil 18:37 paiku kuid buss läks 15:30 paiku.
Ma olin palju varem Raplas kuna alustasin üsna hommikul oma sõitu, et ilusasti Rapla jõuda. Kuid vähemalt ma sain selle sõiduga hakkama ja elasin päeva üle. See oli isegi omamoodi imeline ja põnev päev mida iga päev ei koge. Ma mõtlesin liiga kaua igasugu mõtteid, et kas minna rongiga , rong läheb liiga hilja, mida ma nii kaua teen, kas minna bussiga, kas mu ratas mahub bussi, mida ma teen, kas ootan või ei oota jne , ma mõtlesin palju kuid lõpuks kui avastasin et kell on põhimõtteliselt saamas 15:30 mil peaks see buss väljuma, siis jooksin ruttu bussijuhi juurde ja küsisin, et kas mu ratas mahub bussi ja ta ütles et mahub kindlasti.
Ma, siis ütlesin sellepeale et ma toon ruttu oma jalgratta ning jooksin jalgratta juurde tagasi, tegin lukust lahti ning viisin bussijuhile ja tema pani selle pagasi ruumi, mina sisenesin bussi ning tänasin teda ja ostsin pileti. Sõitsin kenasti Eidaperre ja pumpasin bussijaamas veel korra kummi täis ning sõitsin koju. Olingi lõpuks pärast seda väsitavat päeva jõudnud kenasti koju ega pidanudki ootama seda hiljem tulevat rongi vaid sain koju hoopis varem ja bussiga. Selline vahva seiklust täis oli mul see neetud päev ja üle üldse huvitavalt mitmekülgne sündmusi täis elu.
Kommentaarid
Postita kommentaar