Öised seiklused Hiiumaal

Nimelt täna öösel kusagil natuke enne 00:00-i seiklesime koos Rainer Paar -iga Hiiumaal Kuri kandis, kus mul oli soov minna avastama mahajäetud väga vana ja lagunenud kirikut seestpoolt kuhu oli muidugi raske sisse saada. Kõigepealt tegime kirikule ringi peale, et kas leiame veel mõne hea koha, kust kohast oleks võimalik sisse pääseda kuid ei leidnud. Mina enne aga nägin ühte akent kus oli ühel aknal metall tara natuke rohkem katki, nii et auk oli sees.

Ma ühekorra ronisin juba aknalauale, mis oli kusagil 2-2,5 meetrit kõrge. Ning tulin uuesti alla kuna mu sõbral ei õnnestunud sellele aknalauale pääseda. Ma küll proovisin Teda üles aidata kuid ka kahjuks see ei õnnestunud. Lõpuks kui aeg oli veel hilisem ja pimedam, siis ma ütlesin Talle, et:"dvj teeme ära, ma ronin nüüd sisse!" Nõnda ma ronisin uuesti sellele aknalauale ja mu sõber ulatas mulle mu kaamera. Pärast seda tõstsin ma kaamera sissepoole aknalauale ning ronisin ise sisse järele. Haarasin kaamera kaenla ning ronisin mööda minu akna seina asuva laua pealt alla selle kiriku sisemusse, et uurida mis seal siis huvitavat ka on. Kui olin kiriku sisemusse jõudnud, hüüdsin oma sõbrale, et:"Kõik on korras, ma avastan selle ära!" ning jätkasin oma avastamist kiriku sisemuses. Kiriku katus oli sisse kukkunud enamjaolt ja mõned tornid ja risti torn olid kohati terved.

Kiriku sisemul oli aga metsa kasvanud nagu džunglis oleks rännanud, puid ja palke täis, kive ja kõike muud samuti. Kuna oli väga pime juba, siis kasutasin oma nutitelefoni taskulampi orienteerumiseks. Vaatasin ära ka sissepääsu juures asuvad mõlemapoolsed torni kambrid, üks oli täiesti ära lagunenud ja teine oli veel püsti ning isegi trepp viis üles, või õigemisi jäänused mis olid trepist alles jäänud. Vaatasin üles kuid ei hakanud seal igaks juhuks turnima. Muidugi oli väga meeldiv ja äge sealset sisu avastada ja nagu spioon salaja seda külastada, riides said ka natuke mustaks. Edasi vaatasin, siis teise kiriku otsa kus olid põrandas ka mingid avavused kuid sinna piiluma ei hakanud. Hästi palju oli ka põlenud puu osasi, järelikult see kirik põles maha. Tegin ka mõlemas otsas oma profi kaameraga ka mõned pildid ja telefoniga videoklipi sellest avastamisest. Lõpuks kui kõik avastatud sai, hakkasin ma vaikselt väljapääsu otsima. Algul vaatasin aga, et whaat mu väljapääs on kadunud või olen ma ära eksinud ja natuke ehmusin. Lõpuks vaatasin, et ahjaa ma olen ju teises otsas ning liikusin õigesse otsa tagasi kus oli juba mind seina vastu toetuv puulaud mind kenasti ootamas, et aidata mul üles pääseda. Ronisin kuidagi koos kaameraga sinna aknalauale tagasi ning ulatasin läbi tara kaamera oma sõbrale ning ronisin, siis ise sealt tasakesi välja. Kui olin väljas, siis ronisin ettevaatlikult alla kuna antud aknalaua ühed kivid olid lahti ja nad oleksid võinud iga kell kukkuda.

Lõpuks olingi ma kenasti elusa ja tervena väljunud sellest ohtlikust kuid põnevast lagunenud kirikust. Kuigi ka mu sõber ütles, et kas see on tark mõte ronida sinna kuna see on ohtlik, vastasin mina et noh ma olengi juba kord selline seikluste otsja. Lõpuks kui me hakkasime vaikselt taas kodupoole liikuma , siis küsis mu sõber veel et kas ma soovin minna uudistama puudevahelist tunnelit mis viib lagedale platsile. Ma nõustusin kuna mis muud ikka öösel teha kui mitte seigelda ja avastada. Nõnda me ronisime, siis mööda mingi naabri peenraid ja põõsaid nii, et ma takerdusin sellesse paganama linnu võrku ja kuidagi hädavaevu pääsesin ilma kukkumata sellest võrgust taas vabale maale tagasi. Lõpuks olin ma selle metsatuka juures, kust algas see tunnel.

Jäin korraks seisma ning panin taas oma telefonil taskulambi tööle ning sammusin vaikselt ja ettevaatlikult selle lagendiku poole ning tegin taas oma profi kaameraga mõned pildid. Nii kui olin viimased sammud lagedale platsile teinud ma seisatasin ja nägin et mingi oranžikas kollane udukogu jooksis kiirel sammul meist mööda meist ees pool. Ma vaatasin, ehmusin kuid väga ei suutnud seda olevust kindlaks teha kuna ta oli kiire ja oli pime. Järku mu sõber ütleb mulle:"Ai kurat, kaome siit!" ja pistis kiirelt jooksu tagasiteed. Mina samuti ruttu end ümberpöörates ja karjudes:"Oota mind ka!" jooksin talle takka järge nii, et saba jalge vahel ja tagasi ma ei vaadanud.

Jooksime mõlemad mööda seda tunnelit tagasi ja ma kuulsin mitmeid erinevaid hääli, nii haukumist, urisemist, sahistamist ja paljusi muid hirmsaid hääli veel. Süda kloppides ma jooksen sõbrale takka järgi ja ilma et ma oleksin jõudnud hetkeks kummarduda, et panna pea alla oksa alt joostes haaras oks mu kaabu ja lennutas selle seljataha maha. Mina hingeldades karjun oma sõbrale järele:"Mu kaabu, mu kaabu!" ning jooksen ruttu oma kaabut haarama.

Kaamera kaelas lipendamas, kaabu käes jooksime me ruttu ruttu südame kloppides sõbra maja esikusse, mina endamisi karjudes:"Oota, oota!" tagasi vaatamatta. Sõber natuke naeratas ja jooksis. Kui me olime juba jõudnud sõbra esikusse, siis me hingeldasime meeletult, rääkisime sellest läbi elamisest, nähtud kiirest loomast jne. Lõpuks ma lausisin sõbrale:"Aitab tänastest seiklustest!" ning mu sõber vastas:"Aitab jah!".

Ühesõnaga, sellised läbielamised ja seiklused siis tänases öises Hiiumaal.

18.07-19.07.2016 23:00-00:30