Alma linnasprint ja vabatahtlikus
Taas kord käisin ma 20-ndal Septembril alma linna sprindil vabatahtlikuks ja mul tuli lõunal ka sõber appi. Alma linnasprindi meeskond on väga vahva, tore, sõbralik ja hooliv ning nende meeskonnal on väga vahva spordi ürituste korraldamisel abis käija. Alma linna sprindi pea korraldaja on Anett kellega olen ma ka tuttav ning kes annab mulle alati märku kui Tallinnas on Tal abilist ürituse korraldamisel vaja ning kõikidele vabatahtlikele jagatakse ürituse lõppedes väike meene kott hea ja paremaga ning spordi ürituste hooaja lõppedes toimub ka vabatahtlike ja alma linnasprindi meeskonna ühine tänu üritus kusagil kus lõõgastuda saab. Ise olen ma regulaarne vabatahtlik antud üritusel ning kui ma ei eksi olen kusagil 3-4 korda käinud võib olla seal vabatahtlikuna.
Nüüd aga soovin ma rääkida just 20-nda septembri üritusest kus sai päris palju nalja kuid samas oli ka natuke kurb vaatepilt. Ühesõnaga nagu tavaliselt alustan ma oma teekonda kodust sõites rongiga Eidapere-Tallinn liinil kusagil 80+ kilomeetrit kokku , eks rongiga ole vast lühem see teekond ning Vabaduse väljakule kus see üritus ka aset leiab jõuan kusagil kell 10 hommikul. Alma linna sprindil on kolm etappi vabatahtlikus töös ülesannetega, esimene etapp hommikul on võistlus keskuse üles panek , siis on lõunasöök ja väike vaba aeg. Peale seda tuleb päevane valve orienteerujate registreemis punktis punkti valvuri osa. See punkt on see kus orienteerujad märgistavad ära kas oma mingi sedeli või , siis märgistus pulgakese. Õhtune etapp on võistlus keskuse mahavõtmine ning sellega lõppeb ka spordi sündmus ning, siis jagatakse kõikidele vabatahtlikele ka meene kott hea ja paremaga kus on nii jogurdid kui ka kohu piimad. Mina olen veel niipalju alma linna sprindi puhul endas muutnud, et näiteks kui on lõunasöök ja on selline söök mis mulle tegelikkuses ei maitse või ei meeldi ning mida ma tavaliselt ei söö, siis alma linnasprindil vabatahtlikuna söön ma kõike, mida lõunasöögil pakutakse ja ausalt öeldes naudin kõiki toite üle kõige.
Seda kindlasti ka sellepärast juba kuna alati lahkun kodust hommikuti söömata ning, siis on lõunal vaja korralikult süüa ja muidugi vahepeal ajan juttu ka alma linna sprindi meeskonna endaga kui ka Teiste vabatahtlikega. Ühel üritusel kus ma käisin ka Alma linna sprindil abis, siis sellelt ürituselt leidsin ma omale sõber vabatahtliku ka, kellega me oleme nüüd väga head sõbrad omavahel.
Nii, ühesõnaga kui ma 20-ndal Septembril Alma linna sprindile Tallinnasse vabatahtlikuks läksin, siis alguses oli ilm üsna kole ja halb. Hommikul aitasin ma võistlus keskust üles panna ja kui võistlus keskus oli üleval jõudis kätte lõunasöök. Läksime grupiga ühte hubasesse restorani sööma ja peale söömist oli kusagil 2 tundi vaba aega umbes. Päeva poole kui läksin tagasi Vabaduse väljakule kus kogu see üritus toimub, siis kohtusin seal ka oma sõbraga kes samuti tuli minu palvel sinna vabatahtlikuks. Me küll lootsime koos paaris olla kuid kuna seal oli vabatahtlike puudus, siis pidime kahjuks leppima eraldi olemisega kuid õnneks see polnudki nii hull. Läksime, siis grupiga rajale kus meid laiali jaotati ja kindlasse kohta paika pandi ning selles paigas pidime me olema kusagil kella 8-ni välja. Kokkuvõtvalt oled punkti valvur 3-4 tundi umbes.
Kuna ma teadsin, et ma olen 20-ndal Septembril vabatahtlik Tallinnas, ning kuna ma olen ka youtuber ja suht kuulus inimene ja fännid soovivad kohtuda, siis juba hakkasin reklaamima mitu päeva enne Alma linna sprinti, et lisaks vabatahtlikule tööle seal korraldan ka fännmeetingu terve päeva ulatuses ja kõik fännid kes soovivad kohtuda, siis saavad seda teha. Minu punktiks oli sel korral, siis Balti jaama lähedal asuva Šnelli tiigi ääres ühe punase puust silla juures mille teisel pool asus kõrge mägi kus oli tohutult palju vanalinna maju kõrvuti. Mulle hakkas sinna raja punkti minnes juba päris mitu kõnet tulema ning juhatasin kõik oma fännid lõpuks täpselt sinna kus ma ise parasjagu pidin punkti valvama. Lisaks tegin ma mõned ülekanded sotsiaalmeedias video näol, et siis on hästi näha kus asun. Mind tuli korraga külastama 8 sõpra, fänni koos ning olid mulle seltsiks. Mingi aja pärast aga nad kahjuks lahkusid ja mina hakkasin kuulama muusikat ja näitasin orienteerujatele juba kaugelt ette ära kus nende punkt asub, sest nii leiavad nad kiiremini õige tee üles. Just see kui ma saan orienteerujaid juhtida on väga lahe.
Kõige põnevamaks lähebki koht siin jutus just nende tõttu kes tulid orienteerujatena väga kõrgelt mäelt otse alla punkti juurde. Ühesõnaga minu ajal minu punktis juhtus ikka päris mitu eris kummalist juhtumit, millest mõni kurb, mõni naljakas ja mõni suisa ohtlik. Näiteks üks noorem tüdruk kes tuli kõrgelt mäest koos oma sõbrannaga alla tegi alguses nägu ees alla tulles mõned kukkumised kui mitte isegi mõne uperpalli ning, siis pööras Ta selja ette ja proovis selg ees alla tulla ja taas kord tegi mõned uperpallid selg ees tagurpidi. Minu jaoks oli see ühtepuhku küll päris naljakas vaadata inimest mäest alla veeremas kuid samas need tagurpidi uperpallid oleksid võinud Tema jaoks samas ka väga õnnetult lõppeda just eriti näiteks kaela murdmise tõttu või mõni muu õnnetus kuid õnneks kõik lõppes õnnelikult ja ma isegi kiitsin Teda nende vahvate uperpallide eest. Oli ka neid kes lihtsalt tagumikule kukkusid mäest alla tulles ja mõned said täitsa edukalt alla tuldud. Need aga kes ei tahtnud mäest hakata alla ronima märkasin küll kus on punkt kuid tegid ohutuse huvides pikema ringi. Ühesõnaga sealt mäest alla tulijatega juhtus igasugu asju. Teise asi oli taas kord jälle natuke naljakas see kui üks naiste rahvas kukkus kaks korda täpselt mu punkti juures pisikesest kallakust alla tulles pepuli. Naine hakkas kallakust alla tulema, siis libises ja kukkus pikali, siis tõusis püsti ja hakkas edasi tulema ja libises jälle ning kukkus taas kord maha kuni lõpuks uuesti püsti sai ja võib olla natuke tujukamalt registreeris oma orienteerumis pulga ja jätkas teekonda.
Alma linna sprindil vabatahtlikuna käies olen ma tuttavaks saanud ka ühe toreda fotograafiga kes on Alma linna sprindi ürituse ja orienteerujate jäädvustaja. Põhi mõtteliselt iga kord kui ma olen rajal punktivalvur, siis ma kohtan ka teda ning siis me jutustame ka omavahel natuke. Seekord ma ootasin samuti jälle seda fotograafi nagu ikka kuniks ma nägin Tedagi seal kõrgel mäe peal jalutamas kuniks Ta mind märkas ja midagi sealt mäe otsast mulle hõikas. Kuna Tema oli mäe otsas ja mina mäe all , siis me pidime mõlemad natuke valjemalt hõikama Teineteisele, et midagi aru saada. Kuid nõnda me seal hõikasimegi Teineteisele ja rääkisime sedasi ja mina, siis rääkisin Talle neist toredatest juhtumitest kus mäe pealt otse alla tulijad küll kukuvad, küll libisevad ja veerevad ning, et nad tulevad igasugu moodustega alla. Seepeale vastas fotograaf, et Ta tahaks ka ise seda näha ja ma vastasin Talle, et eks Sa pead natuke siin aega veetma ja küll Sinagi midagi, siis näed. Nõnda oligi , fotograaf kükitas mäe peal, jäädvustas orienteerujaid ja lõpuks nägi ka Tema kuidas kaks sõbrannat tulid otse kiiruga mäest alla ja üks neist kukkus vist mäel ja jälle tuli sealt ikka paraja trikiga mäest alla ja fotograaf nägi ka seda. Pärast seda jätsin ma fotograafiga hüvasti ja jäin oma punkti juurde kuni kõneni, mis lubas mul sealt lahkuda.
Muidugi vahepeal oli veel see koht kus üks ema koos oma kahe pisikese lapsega üritas ka kuidagi mäest otse üles minna kuid see ei tahtnud neil kuidagi õnnestuda ning nad ei tahtnud ka pikali kukkuda mistõttu nad läksin ikka väga aeglaselt üles kuniks ma neid enam ei vaadanud ja ma ei tea kuidas nad lõpuks sinna üles said. Minul aga oli vahepeal kange tahtmine nende juurde minna ise käpuli visata ning öelda neile lastele, et istugu aga mulle selga ja ma viin nad roomates mäe otsa kuna käpuli mäkke ronides hobust mängida oleks üsna lihtne olnud ja no kuna ema ma ei oleks jõudnud oma seljas üles viia oleks pidanud Tema ise üles kuidagi ronima või ka käpuli roomama. Kuid muidugi ma ei teinud seda, sest kindlasti poleks see arvatavasti midagi head tähendanud, ma lihtsalt mõtlesin sellele. Ning sel ajal mul tuli ka veel selline hea mõte, et sealt samuselt mäe tipust kuni alla võiks olla selline köis millelt saab nagu laskuda nagu on seiklus parkides, sest nii oleks ohutu ja samas ka üsna meeldiv ja ülesse võiks ka köis minna mille najalt saaks end üles vinnata. Lõpuks ma saingi kõne, et võin tagasi platsile minna ja seda ma ka tegin. Platsil aitasin ma võistlus keskust maha võtta ja asju kokku panna ning peale seda sain ka oma meene koti kätte.
Minu päev polnud sellega aga veel õhtal. Ma sõitsin jalgrattaga tagasi Balti jaama, ostsin omale selverist juua ja süüa ning läksin öisele rongile, mis ei viinud küll mu koju kuid mu kodu lähedale. Lellest, mis asub mu kodust kusagil 15-20 kilomeetri kaugusel pidin ma sõitma jalgrattaga oma koju. Kuid ma ei tea miks aga mingil põhjusel ei olnud ma üldse suuteline sel ööl rattaga sõitma ja kuidagi vägisi ähkides ja puhkides üritasin ma kõigest väest kuidagigi sõita ja koju jõuda. Kuid see kõik tundus mu jaoks lootusetu ja vahepeal tahtsin ma lausa nutma hakata. Mul oli veel ka see probleem, et mul vabatahtlik olles hakkas telefoni aku juba tühjaks saama, oli kusagil 15-10 protsenti akut ja ma panin aku säästu režiimile ja rongis kuni Lelleni sõites laadisin oma telefoni. Ma lootsin, et see peab kuni koduni vastu ja panin tavalise režiimi peale ja hakkasin nii taskulampi kui ka ühte vahemaa mõõtjat kasutama. Tee peal tegin ma palju kiireid puhkepause jõin coca-colat, mis energiat annaks ning sõitsin edasi. Süüa ma tee peal ei jõudnud kuna kartsin, et muidu saab enne mu telefoni aku tühjaks kui ma koju jõuan, mis oleks olnud mu jaoks paras probleem.
Vahepeal oli mul isegi selline mõte, et ma kas lähen lihtsalt metsa alla magama või heidan magama bussi peatusesse ning helistan emale, et ma ei suuda koju tulla kuid seda ma siiski ei teinud. Kuid tuleb tunnistada , et öö oli ikka väga pime ning ilma telefoni taskulambita poleks ma iial suutnud seda teekonda läbida kuna kardan üle kõige pimedust ja üksindust. Üks hetk kui ma tee peal jälle pausi tegin märkasin ma, et mu telefoni aku on kohe kohe tühjaks saamas ning ma ehmatasin ja hakkasin pabistama, et nüüd ma jään täielikku pimedusse ning ise olen alles teel ja panin telefoni taas kord aku säästu režiimile, et see loodetavasti koduni vastu peaks. Nõnda ma sõitsin ja kõndisin vaheldumisi seda teekonda kõige traumeerivat moodi sel korral kuniks ma lõpuks elusa ja tervena koju jõudsin minu õnneks.
Vanemad mul juba magasin ja ma veel olin tunnike kodus üleval, vaatasin multikaid kuna ma pidin saama mingisugustki toetust, sest seekordne sõit sellises pimeduses jõuetuna ei mõjunud kohe üldse hästi mu närvi süsteemile ning see tekitas tõsiseid kahjustusi mu süsteemile. Mina muidugi ütlesin emale, et enam kunag ei võta ma sellist teekonda ette, kuid nüüdsest olen ma hakanud välja arendama uut moodust kuidas sellist teekonda natukenegi õnnetunumalt läbida.
Lõpuks läksin ka mina magama ja sedasi jõudis see ekstreemne päev lõppu.
Kusjuures muidugi esines mul erinevaid valusid ja hingamise raskusi ka vabatahtlikuna tegutsedes kuna Alma linna sprint on üks ekstreemsemaid üritusi minu jaoks kuna ma pole üldse füüsiliselt tugev ega aktiivne ja sellised füüsilised tegemised on mulle küll liigsed kuid ma teen ikka seda juba Anete ehk korraldaja ja mu hea tuttava nimel. Maksku mis maksab, ma tulen kas või vägisi kõigega toime, mina olen selline!
Tänan, et lugesite loo lõpuni!
Nüüd aga soovin ma rääkida just 20-nda septembri üritusest kus sai päris palju nalja kuid samas oli ka natuke kurb vaatepilt. Ühesõnaga nagu tavaliselt alustan ma oma teekonda kodust sõites rongiga Eidapere-Tallinn liinil kusagil 80+ kilomeetrit kokku , eks rongiga ole vast lühem see teekond ning Vabaduse väljakule kus see üritus ka aset leiab jõuan kusagil kell 10 hommikul. Alma linna sprindil on kolm etappi vabatahtlikus töös ülesannetega, esimene etapp hommikul on võistlus keskuse üles panek , siis on lõunasöök ja väike vaba aeg. Peale seda tuleb päevane valve orienteerujate registreemis punktis punkti valvuri osa. See punkt on see kus orienteerujad märgistavad ära kas oma mingi sedeli või , siis märgistus pulgakese. Õhtune etapp on võistlus keskuse mahavõtmine ning sellega lõppeb ka spordi sündmus ning, siis jagatakse kõikidele vabatahtlikele ka meene kott hea ja paremaga kus on nii jogurdid kui ka kohu piimad. Mina olen veel niipalju alma linna sprindi puhul endas muutnud, et näiteks kui on lõunasöök ja on selline söök mis mulle tegelikkuses ei maitse või ei meeldi ning mida ma tavaliselt ei söö, siis alma linnasprindil vabatahtlikuna söön ma kõike, mida lõunasöögil pakutakse ja ausalt öeldes naudin kõiki toite üle kõige.
Seda kindlasti ka sellepärast juba kuna alati lahkun kodust hommikuti söömata ning, siis on lõunal vaja korralikult süüa ja muidugi vahepeal ajan juttu ka alma linna sprindi meeskonna endaga kui ka Teiste vabatahtlikega. Ühel üritusel kus ma käisin ka Alma linna sprindil abis, siis sellelt ürituselt leidsin ma omale sõber vabatahtliku ka, kellega me oleme nüüd väga head sõbrad omavahel.
Nii, ühesõnaga kui ma 20-ndal Septembril Alma linna sprindile Tallinnasse vabatahtlikuks läksin, siis alguses oli ilm üsna kole ja halb. Hommikul aitasin ma võistlus keskust üles panna ja kui võistlus keskus oli üleval jõudis kätte lõunasöök. Läksime grupiga ühte hubasesse restorani sööma ja peale söömist oli kusagil 2 tundi vaba aega umbes. Päeva poole kui läksin tagasi Vabaduse väljakule kus kogu see üritus toimub, siis kohtusin seal ka oma sõbraga kes samuti tuli minu palvel sinna vabatahtlikuks. Me küll lootsime koos paaris olla kuid kuna seal oli vabatahtlike puudus, siis pidime kahjuks leppima eraldi olemisega kuid õnneks see polnudki nii hull. Läksime, siis grupiga rajale kus meid laiali jaotati ja kindlasse kohta paika pandi ning selles paigas pidime me olema kusagil kella 8-ni välja. Kokkuvõtvalt oled punkti valvur 3-4 tundi umbes.
Kuna ma teadsin, et ma olen 20-ndal Septembril vabatahtlik Tallinnas, ning kuna ma olen ka youtuber ja suht kuulus inimene ja fännid soovivad kohtuda, siis juba hakkasin reklaamima mitu päeva enne Alma linna sprinti, et lisaks vabatahtlikule tööle seal korraldan ka fännmeetingu terve päeva ulatuses ja kõik fännid kes soovivad kohtuda, siis saavad seda teha. Minu punktiks oli sel korral, siis Balti jaama lähedal asuva Šnelli tiigi ääres ühe punase puust silla juures mille teisel pool asus kõrge mägi kus oli tohutult palju vanalinna maju kõrvuti. Mulle hakkas sinna raja punkti minnes juba päris mitu kõnet tulema ning juhatasin kõik oma fännid lõpuks täpselt sinna kus ma ise parasjagu pidin punkti valvama. Lisaks tegin ma mõned ülekanded sotsiaalmeedias video näol, et siis on hästi näha kus asun. Mind tuli korraga külastama 8 sõpra, fänni koos ning olid mulle seltsiks. Mingi aja pärast aga nad kahjuks lahkusid ja mina hakkasin kuulama muusikat ja näitasin orienteerujatele juba kaugelt ette ära kus nende punkt asub, sest nii leiavad nad kiiremini õige tee üles. Just see kui ma saan orienteerujaid juhtida on väga lahe.
Kõige põnevamaks lähebki koht siin jutus just nende tõttu kes tulid orienteerujatena väga kõrgelt mäelt otse alla punkti juurde. Ühesõnaga minu ajal minu punktis juhtus ikka päris mitu eris kummalist juhtumit, millest mõni kurb, mõni naljakas ja mõni suisa ohtlik. Näiteks üks noorem tüdruk kes tuli kõrgelt mäest koos oma sõbrannaga alla tegi alguses nägu ees alla tulles mõned kukkumised kui mitte isegi mõne uperpalli ning, siis pööras Ta selja ette ja proovis selg ees alla tulla ja taas kord tegi mõned uperpallid selg ees tagurpidi. Minu jaoks oli see ühtepuhku küll päris naljakas vaadata inimest mäest alla veeremas kuid samas need tagurpidi uperpallid oleksid võinud Tema jaoks samas ka väga õnnetult lõppeda just eriti näiteks kaela murdmise tõttu või mõni muu õnnetus kuid õnneks kõik lõppes õnnelikult ja ma isegi kiitsin Teda nende vahvate uperpallide eest. Oli ka neid kes lihtsalt tagumikule kukkusid mäest alla tulles ja mõned said täitsa edukalt alla tuldud. Need aga kes ei tahtnud mäest hakata alla ronima märkasin küll kus on punkt kuid tegid ohutuse huvides pikema ringi. Ühesõnaga sealt mäest alla tulijatega juhtus igasugu asju. Teise asi oli taas kord jälle natuke naljakas see kui üks naiste rahvas kukkus kaks korda täpselt mu punkti juures pisikesest kallakust alla tulles pepuli. Naine hakkas kallakust alla tulema, siis libises ja kukkus pikali, siis tõusis püsti ja hakkas edasi tulema ja libises jälle ning kukkus taas kord maha kuni lõpuks uuesti püsti sai ja võib olla natuke tujukamalt registreeris oma orienteerumis pulga ja jätkas teekonda.
Alma linna sprindil vabatahtlikuna käies olen ma tuttavaks saanud ka ühe toreda fotograafiga kes on Alma linna sprindi ürituse ja orienteerujate jäädvustaja. Põhi mõtteliselt iga kord kui ma olen rajal punktivalvur, siis ma kohtan ka teda ning siis me jutustame ka omavahel natuke. Seekord ma ootasin samuti jälle seda fotograafi nagu ikka kuniks ma nägin Tedagi seal kõrgel mäe peal jalutamas kuniks Ta mind märkas ja midagi sealt mäe otsast mulle hõikas. Kuna Tema oli mäe otsas ja mina mäe all , siis me pidime mõlemad natuke valjemalt hõikama Teineteisele, et midagi aru saada. Kuid nõnda me seal hõikasimegi Teineteisele ja rääkisime sedasi ja mina, siis rääkisin Talle neist toredatest juhtumitest kus mäe pealt otse alla tulijad küll kukuvad, küll libisevad ja veerevad ning, et nad tulevad igasugu moodustega alla. Seepeale vastas fotograaf, et Ta tahaks ka ise seda näha ja ma vastasin Talle, et eks Sa pead natuke siin aega veetma ja küll Sinagi midagi, siis näed. Nõnda oligi , fotograaf kükitas mäe peal, jäädvustas orienteerujaid ja lõpuks nägi ka Tema kuidas kaks sõbrannat tulid otse kiiruga mäest alla ja üks neist kukkus vist mäel ja jälle tuli sealt ikka paraja trikiga mäest alla ja fotograaf nägi ka seda. Pärast seda jätsin ma fotograafiga hüvasti ja jäin oma punkti juurde kuni kõneni, mis lubas mul sealt lahkuda.
Muidugi vahepeal oli veel see koht kus üks ema koos oma kahe pisikese lapsega üritas ka kuidagi mäest otse üles minna kuid see ei tahtnud neil kuidagi õnnestuda ning nad ei tahtnud ka pikali kukkuda mistõttu nad läksin ikka väga aeglaselt üles kuniks ma neid enam ei vaadanud ja ma ei tea kuidas nad lõpuks sinna üles said. Minul aga oli vahepeal kange tahtmine nende juurde minna ise käpuli visata ning öelda neile lastele, et istugu aga mulle selga ja ma viin nad roomates mäe otsa kuna käpuli mäkke ronides hobust mängida oleks üsna lihtne olnud ja no kuna ema ma ei oleks jõudnud oma seljas üles viia oleks pidanud Tema ise üles kuidagi ronima või ka käpuli roomama. Kuid muidugi ma ei teinud seda, sest kindlasti poleks see arvatavasti midagi head tähendanud, ma lihtsalt mõtlesin sellele. Ning sel ajal mul tuli ka veel selline hea mõte, et sealt samuselt mäe tipust kuni alla võiks olla selline köis millelt saab nagu laskuda nagu on seiklus parkides, sest nii oleks ohutu ja samas ka üsna meeldiv ja ülesse võiks ka köis minna mille najalt saaks end üles vinnata. Lõpuks ma saingi kõne, et võin tagasi platsile minna ja seda ma ka tegin. Platsil aitasin ma võistlus keskust maha võtta ja asju kokku panna ning peale seda sain ka oma meene koti kätte.
Minu päev polnud sellega aga veel õhtal. Ma sõitsin jalgrattaga tagasi Balti jaama, ostsin omale selverist juua ja süüa ning läksin öisele rongile, mis ei viinud küll mu koju kuid mu kodu lähedale. Lellest, mis asub mu kodust kusagil 15-20 kilomeetri kaugusel pidin ma sõitma jalgrattaga oma koju. Kuid ma ei tea miks aga mingil põhjusel ei olnud ma üldse suuteline sel ööl rattaga sõitma ja kuidagi vägisi ähkides ja puhkides üritasin ma kõigest väest kuidagigi sõita ja koju jõuda. Kuid see kõik tundus mu jaoks lootusetu ja vahepeal tahtsin ma lausa nutma hakata. Mul oli veel ka see probleem, et mul vabatahtlik olles hakkas telefoni aku juba tühjaks saama, oli kusagil 15-10 protsenti akut ja ma panin aku säästu režiimile ja rongis kuni Lelleni sõites laadisin oma telefoni. Ma lootsin, et see peab kuni koduni vastu ja panin tavalise režiimi peale ja hakkasin nii taskulampi kui ka ühte vahemaa mõõtjat kasutama. Tee peal tegin ma palju kiireid puhkepause jõin coca-colat, mis energiat annaks ning sõitsin edasi. Süüa ma tee peal ei jõudnud kuna kartsin, et muidu saab enne mu telefoni aku tühjaks kui ma koju jõuan, mis oleks olnud mu jaoks paras probleem.
Vahepeal oli mul isegi selline mõte, et ma kas lähen lihtsalt metsa alla magama või heidan magama bussi peatusesse ning helistan emale, et ma ei suuda koju tulla kuid seda ma siiski ei teinud. Kuid tuleb tunnistada , et öö oli ikka väga pime ning ilma telefoni taskulambita poleks ma iial suutnud seda teekonda läbida kuna kardan üle kõige pimedust ja üksindust. Üks hetk kui ma tee peal jälle pausi tegin märkasin ma, et mu telefoni aku on kohe kohe tühjaks saamas ning ma ehmatasin ja hakkasin pabistama, et nüüd ma jään täielikku pimedusse ning ise olen alles teel ja panin telefoni taas kord aku säästu režiimile, et see loodetavasti koduni vastu peaks. Nõnda ma sõitsin ja kõndisin vaheldumisi seda teekonda kõige traumeerivat moodi sel korral kuniks ma lõpuks elusa ja tervena koju jõudsin minu õnneks.
Vanemad mul juba magasin ja ma veel olin tunnike kodus üleval, vaatasin multikaid kuna ma pidin saama mingisugustki toetust, sest seekordne sõit sellises pimeduses jõuetuna ei mõjunud kohe üldse hästi mu närvi süsteemile ning see tekitas tõsiseid kahjustusi mu süsteemile. Mina muidugi ütlesin emale, et enam kunag ei võta ma sellist teekonda ette, kuid nüüdsest olen ma hakanud välja arendama uut moodust kuidas sellist teekonda natukenegi õnnetunumalt läbida.
Lõpuks läksin ka mina magama ja sedasi jõudis see ekstreemne päev lõppu.
Kusjuures muidugi esines mul erinevaid valusid ja hingamise raskusi ka vabatahtlikuna tegutsedes kuna Alma linna sprint on üks ekstreemsemaid üritusi minu jaoks kuna ma pole üldse füüsiliselt tugev ega aktiivne ja sellised füüsilised tegemised on mulle küll liigsed kuid ma teen ikka seda juba Anete ehk korraldaja ja mu hea tuttava nimel. Maksku mis maksab, ma tulen kas või vägisi kõigega toime, mina olen selline!
Tänan, et lugesite loo lõpuni!
Kommentaarid
Postita kommentaar