Mürgitus ravimitest ja ving
Tere kõigile mu blogi külalistele ja lugejatele!
Seekord räägin Teile loo ühest oma elu kõige hulleimast päevast raske seisundi haigusest, mille põhi süüdlane on minu arst!
Nimelt paar päeva tagasi juhtus minuga selline lugu, et ma ärkasin üles hommiku või lõuna poole ning läksin nagu ikka arvutisse oma toimetusi tegema. Tehes arvutis toimetusi tundsin ma, et mu arvuti on nii nõrgaks jäänud ja telefon on ka nii halb, et see ajab mu hulluks ja mul oleks neid kõiki uusi vaja. Nõnda ma läksingi tuppa oma emale kurtma, et mul on jälle tuju langus ja, et ma ei suuda enam kuna mu arvuti on nii nõrk ja mu telefon on nii halb, et tahaksin selle lausa puruks visata ja, et ma tahan omale veel nii palju erinevaid asju nagu fotokas ja kaamera ja kõiksugu muid asju. Kuid ma ei saa neid kõiki omale korraga lubada ja ootamine mõjub ka mulle halvasti, et ma enam ei suuda. Nõnda ütles mu ema pärast seda, et mine ja võta seda rohtu mida Sulle arst ehk mu psühhiaater oli mulle määranud. Ma läksingi, siis kööki ja mu ema tuli ka minuga kööki kaasa ja ulatas mulle köögis selle tableti. Ma võtsingi selle tableti sisse ning hakkasin oma iga päeva toimetusi arvutis tegema kuni ühel hetkel tundsin end kohutavalt halvasti. Mu kõhus/maos oli selline katastroof, et mul kõik sees keerles ja iiveldas ja nii hull seis oli, et ma ausalt öeldes ei oska seda isegi mitte sõnadega kirjelda , see oli kohutav.
Ma tundsin end ikka väga kohutavalt ja halvasti kuid otsustasin proovida vastu pidada ja lootsin , et ehk läheb see mõne hetke möödudes ise üle ning ei läinud emale kohe oma olukorrast teatama. Ma ei suutnud ka ise aru saada alguses, et mis minuga järsku juhtus ja miks mul nüüd nii halb hakkas. Vahepeal ma muidugi tundsin ka mingit sellist vingu/suitsu moodi lõhna kuid ainult kergelt ja väga ei saanud sellest aru ega teinud sellest ka välja ning ei küsinud ka oma vanematelt midagi. Kuid kui mul lõpuks ikka väga hulluks läks olukord ja ma tundsin, et nüüd ma suren küll ära ja, et ma ei suuda enam läksin ma tuppa ja ütlesin oma emale, et ma tunnen end kohutavalt halvasti ja, et mul sees keerab ja iiveldab maos nii hullusti, et ma tunnen end kohutavalt. Mu ema ütles kohe seda kuuldes, et see on kindlasti neist rohtudest mida mulle arst oli määranud ja muidugi mu ema ütles veel, et kas ma vingu haisu ei tundnud, et mu ema oli kuumutanud ühte alumiinium potti mille põhi oli katla kivistunud pliidi peal, et katlakivi lahti saada ning Ta oli poti ära unustanud ja , et sealt tuli ka seda vingu, mis võis mulle ka selle enesetunde põhjustada.
Ema soovitas mul õue värsket õhku hingama minna kuid mina enam ei suutnud ja viskasin end voodisse pikali lamama ära ja hakkasin seal kannatama ja piinlema ise oieldes ka. Ema läks mõneks ajaks kööki ära ja ma tundsin end kohutavalt halvasti, eriti veel kuna ma olin üksi toas ja sel hetkel vajasin just eriti hoolt ja lähedust. Kui ema tuppa tuli palusin ma Tal endaga jääda samal ajal ka minu seisundi kohta vesteldes. Lõpuks me jõudsime siiski selgusele, et põhiline süüdlane on see ravim mille arst mulle kirjutas kuna Ta ei andnud meile ka retsepti kaasa seega me ei teadnud selle ravimi kõrval toimeid ning arst muidugi ütles meile, et see ravim ei tekita üldse mingeid tervisele kahjulike kõrval toimeid, et ma võin neid vabalt võtta. Ema küll püüdis ja tahtis seda retsepti kaasa võtta kuid kahjuks ei saanud. Ving üksinda ei saanud see olla kuna esiteks ei tundnud ma nii pidevalt seda vingu ja teiseks mu vanemad, eriti isa oli ka minuga samas ruumis ehk köögis ja minu vanematel ei juhtunud midagi eriti veel isal , et sellest üksinda see olla ei saa. Mul tulid ka okse refleksid peale ja ma proovisin oksendada kuid kuna mu magu oli tühi , siis ei saanud ma midagi oksendada. Nõnda ma lamasin siis kannatanuna voodis ja mu ema tõi mulle piima joomiseks.
Kuigi ma ei tahtnud ja keeldusin, siis ma lõpuks jõin piima ära kuna mu ema ütles, et ma vajan seda oksendamiseks. Nõnda nii kui ma olin piima ära joonud, siis kohe oksendasin ma selle ka välja. Ema tõi mulle mõned korrad piima ja ma oksendasin selle kohe välja. Vahepeal ma tegin kerged pausid et puhata ja hinge tõmmata. Samal ajal kui ema jälle muude asjadega tegeles hakkasin ma endamisi mõtlema, et ei tea kas kiirabi tuleks mulle sellise väljakutse puhul appi kuna ma tunnen end kohutavalt halvasti ja vajan hädasti abi. Ma mõtlesin, et ehk viib kiirabi mind kiirabi autoga haiglasse või tohterdavad mind kodus. Ning kui mu ema tuli tuppa tagasi, siis ma rääkisin ka Talle sellest kiirabi mõttest ja ema ütles, et eks nad ikka tuleksid kui mul parem ei hakka ning mu ema ütles, et kui mul parem ei hakka ja ma tunnen end ikka väga halvasti, siis Ta kutsub mulle kiirabi välja. Kuid ema ütles ka seda, et kiirabi teeb veel julmemalt maoloputust koos torudega ja valab mitu liitrit vett makku, et see on palju hullem võrreldes kodus natukese joomisega ja rahulikult oksendamisega. Nõnda ma loobusin ka sellest kiirabi mõttest kuna ma ei tahtnud, et mulle mingeid torusi sisse lükatakse kuigi vahepeal mõtlesin ikka kiirabile.
Eks mul oli ka väike tahtmine saada esimest korda elus kiirabi autoga kusagile veetud saada ja olla selline era korraline patsient keda veetakse vilkurite ja sireenidega. Mul oli ka muidugi jätkuvalt surma tunne ja ma pole elus kunagi varem end nii nii halvasti tundnud kui seekord. See oli mulle tõeline šokk. Ma rääkisin ka emale, et ma peaksin arsti kohtusse või kusagile kaebama ja endile kahjutasu välja nõudma teatud summas, seoses minu ravimitega mürgitamise tõttu kui ka minu tervisliku seisundi katastroofilise halvenemise tõttu kuna ma pidin tänu sellele kannatama ja piinlema sellise enesetunde ja seisundiga. Ema ütles ka mulle, et eks mul ole õigus ka mingis summas kahjutasu nõuda selle tõttu, et ma mürgitatud sain ja pidin seda kõike üle elama. Ema ütles veel ka, et peaks hoopis selle ravimi firma kohtusse kaebama. Lõpuks ma ütlesin emale, siiski et ah las see jääb, et ma ei hakka kahju nõuet esitama, peaasi, et mina vastu pean ja ellu jään. Muidugi ütles ka ema seda, et inimesed on erinevad ja nende tugevus ja vastupidavus on erinev ja muidugi mina olengi nõrgem ja mu organism on veel nõrgem. Teine asi mida ma veel oma emale ütlesin oli see, et arstid ei proovi kunagi enda järel neid ravimeid järele mida nad patsientidele välja kirjutavad vaid lihtsalt muudkui aga kirjutavad ravimeid välja, et mida teinekord ei võta enne mitte ühtegi ravimit vastu kui arst pole seda enda nahal järele proovinud ega testinud. Lõpuks ma otsustasin, et edaspidi ma ei võta mitte ühtegi ravimit või vähemalt mitte ühtegi uut ravimit vaid ainult selliseid ravimeid mida ma olen kasutanud, mis on looduslikud ja mulle ohutud.
Kuid ma siiski mõtlen, et võib olla ma siiski kaeban kellegi või selle arsti kusagile ja nõuan endile ka kusagilt kahju nõude mingis summas. Pärast seda tõi ema mulle juba piima vett ja ma taas kord ei tahtnud enam juua kuid jõin ja oksendasin jälle. Tänu sellele tabletile sain mina mürgitatud, mu magu ja kurk/kõri said kahjustada ja mina olin katastroofilises seisundis. Isegi kuigi mul tühja maoga polnudki nii hull kuid nii kui vesi või piim mul makku jõudis, siis olukord läks nagu poole hullemaks ja ma hakkasin vahepeal isegi oigama ja karjuma ning tahtsin oksendamise ajal samuti ka nutta kuigi ei saanud. Ühesõnaga millegi jõudmine makku oli tol hetkel veel hullem kui tühja maoga kannatamine. Iga kord tegin ma joomiste ja oksendamiste vahepeal pausi, et end natuke koguda. Mida rohkem ma jõin ja oksendasin, seda paremaks mul läks iga korraga tasapisi. Lõpuks ma jõin veel nii palju vett, et ma oksendasin ikka korralikult oma sisikonda välja kuniks ma tundsin end juba seesmiselt palju paremini. Pärast seda ütlesin ma oma emale kui ma juba end paremini tundsin, et ma tahan nüüd puhata ja proovin natuke magada kuna ma tunnen end hetkel paremini. Nõnda ma magasingi magusalt mõned tunnid kuni õhtuni ja, siis ärkasin jälle üles.
Mul oli küll juba palju parem olla kuid olin üle kogu keha siiski väga nõrk ja mul oli liikuda ja tegevuste tegemine raske. Kuigi ma oleksin küll tahtnud väga edasi magada või voodis lamada kuig kuna ma mõtlesin, et kui ma magan liiga vara end välja, siis ma ärkan kas öösel või väga vara hommikul üles ja mul pole, siis midagi teha ning, et üksinda toas voodis lamada on ka liiga igav ja nõnda ma vinnasingi end kööki arvuti taha kuid olin seal rahulikult ja vaikselt ning vaatasin lihtsalt videosi ja toimetasin rahulikult. Süüa proovisin ka vaikselt, kuid ega mul tol hetkel midagi väga alla ei läinud seega süüa ma ei saanud, ainult kergelt näksisin. Mida ma küll arvan, et mul oleks alla läinud, oleks olnud puu ja juurvili ning palju erinevat rohelist värsket taimestikku nagu leht salat, muud salatid ja lehed. Hiljem hilis õhtul läksin ma magama tagasi ja kui ma ärkasin järgmisel päeval üles, siis mul oli küll tervis juba parem kuid päris tervena ma end ei tundnud ning olin veel nõrk ka kergelt. Nõnda mul oli üks päev veel selline kerge kannatus haigusest. Alles ülejärgmisel päeval kui ma ärkasin, siis tundsin end juba 100% tervena.
Selline oligi minu see raske päev kuid nagu Te näete olen ma õnneks elu ja terve ning kirjutan Teile seda lugu. Siit ka paljudele Teistele hoiatuseks, et olge ravimite tarvitamisel ettevaatlikud ja püüdke kasutada ikka looduslike ja ohutumaid ravimeid.
Kusjuures kui mu sõber aitas järgmine päev otsida selle ravimi infot internetist, siis ma lugesin sealt välja, et esiteks võib see ravim mõjuda ka eluohtlikult ja seal oli veel midagi inimesele ning, et kõige sagedasem ongi iiveldus ja oksendamine selle ravimi puhul mingi 1-10 st inimeset , siis olid keskmised kõrvalmõjud 1-100 st inimesest ja väiksed kõrvalmõjud 1-1000 st inimesest. Igal juhul need ravimid ise on tegelikult väga ohtlikud, seega ei tasu kõike sisse võtta, eriti veel siis kui arst Sulle retsepti ei anna.
Tänan lugemast!
Lugupidamisega, Alvaro
Seekord räägin Teile loo ühest oma elu kõige hulleimast päevast raske seisundi haigusest, mille põhi süüdlane on minu arst!
Nimelt paar päeva tagasi juhtus minuga selline lugu, et ma ärkasin üles hommiku või lõuna poole ning läksin nagu ikka arvutisse oma toimetusi tegema. Tehes arvutis toimetusi tundsin ma, et mu arvuti on nii nõrgaks jäänud ja telefon on ka nii halb, et see ajab mu hulluks ja mul oleks neid kõiki uusi vaja. Nõnda ma läksingi tuppa oma emale kurtma, et mul on jälle tuju langus ja, et ma ei suuda enam kuna mu arvuti on nii nõrk ja mu telefon on nii halb, et tahaksin selle lausa puruks visata ja, et ma tahan omale veel nii palju erinevaid asju nagu fotokas ja kaamera ja kõiksugu muid asju. Kuid ma ei saa neid kõiki omale korraga lubada ja ootamine mõjub ka mulle halvasti, et ma enam ei suuda. Nõnda ütles mu ema pärast seda, et mine ja võta seda rohtu mida Sulle arst ehk mu psühhiaater oli mulle määranud. Ma läksingi, siis kööki ja mu ema tuli ka minuga kööki kaasa ja ulatas mulle köögis selle tableti. Ma võtsingi selle tableti sisse ning hakkasin oma iga päeva toimetusi arvutis tegema kuni ühel hetkel tundsin end kohutavalt halvasti. Mu kõhus/maos oli selline katastroof, et mul kõik sees keerles ja iiveldas ja nii hull seis oli, et ma ausalt öeldes ei oska seda isegi mitte sõnadega kirjelda , see oli kohutav.
Ma tundsin end ikka väga kohutavalt ja halvasti kuid otsustasin proovida vastu pidada ja lootsin , et ehk läheb see mõne hetke möödudes ise üle ning ei läinud emale kohe oma olukorrast teatama. Ma ei suutnud ka ise aru saada alguses, et mis minuga järsku juhtus ja miks mul nüüd nii halb hakkas. Vahepeal ma muidugi tundsin ka mingit sellist vingu/suitsu moodi lõhna kuid ainult kergelt ja väga ei saanud sellest aru ega teinud sellest ka välja ning ei küsinud ka oma vanematelt midagi. Kuid kui mul lõpuks ikka väga hulluks läks olukord ja ma tundsin, et nüüd ma suren küll ära ja, et ma ei suuda enam läksin ma tuppa ja ütlesin oma emale, et ma tunnen end kohutavalt halvasti ja, et mul sees keerab ja iiveldab maos nii hullusti, et ma tunnen end kohutavalt. Mu ema ütles kohe seda kuuldes, et see on kindlasti neist rohtudest mida mulle arst oli määranud ja muidugi mu ema ütles veel, et kas ma vingu haisu ei tundnud, et mu ema oli kuumutanud ühte alumiinium potti mille põhi oli katla kivistunud pliidi peal, et katlakivi lahti saada ning Ta oli poti ära unustanud ja , et sealt tuli ka seda vingu, mis võis mulle ka selle enesetunde põhjustada.
Ema soovitas mul õue värsket õhku hingama minna kuid mina enam ei suutnud ja viskasin end voodisse pikali lamama ära ja hakkasin seal kannatama ja piinlema ise oieldes ka. Ema läks mõneks ajaks kööki ära ja ma tundsin end kohutavalt halvasti, eriti veel kuna ma olin üksi toas ja sel hetkel vajasin just eriti hoolt ja lähedust. Kui ema tuppa tuli palusin ma Tal endaga jääda samal ajal ka minu seisundi kohta vesteldes. Lõpuks me jõudsime siiski selgusele, et põhiline süüdlane on see ravim mille arst mulle kirjutas kuna Ta ei andnud meile ka retsepti kaasa seega me ei teadnud selle ravimi kõrval toimeid ning arst muidugi ütles meile, et see ravim ei tekita üldse mingeid tervisele kahjulike kõrval toimeid, et ma võin neid vabalt võtta. Ema küll püüdis ja tahtis seda retsepti kaasa võtta kuid kahjuks ei saanud. Ving üksinda ei saanud see olla kuna esiteks ei tundnud ma nii pidevalt seda vingu ja teiseks mu vanemad, eriti isa oli ka minuga samas ruumis ehk köögis ja minu vanematel ei juhtunud midagi eriti veel isal , et sellest üksinda see olla ei saa. Mul tulid ka okse refleksid peale ja ma proovisin oksendada kuid kuna mu magu oli tühi , siis ei saanud ma midagi oksendada. Nõnda ma lamasin siis kannatanuna voodis ja mu ema tõi mulle piima joomiseks.
Kuigi ma ei tahtnud ja keeldusin, siis ma lõpuks jõin piima ära kuna mu ema ütles, et ma vajan seda oksendamiseks. Nõnda nii kui ma olin piima ära joonud, siis kohe oksendasin ma selle ka välja. Ema tõi mulle mõned korrad piima ja ma oksendasin selle kohe välja. Vahepeal ma tegin kerged pausid et puhata ja hinge tõmmata. Samal ajal kui ema jälle muude asjadega tegeles hakkasin ma endamisi mõtlema, et ei tea kas kiirabi tuleks mulle sellise väljakutse puhul appi kuna ma tunnen end kohutavalt halvasti ja vajan hädasti abi. Ma mõtlesin, et ehk viib kiirabi mind kiirabi autoga haiglasse või tohterdavad mind kodus. Ning kui mu ema tuli tuppa tagasi, siis ma rääkisin ka Talle sellest kiirabi mõttest ja ema ütles, et eks nad ikka tuleksid kui mul parem ei hakka ning mu ema ütles, et kui mul parem ei hakka ja ma tunnen end ikka väga halvasti, siis Ta kutsub mulle kiirabi välja. Kuid ema ütles ka seda, et kiirabi teeb veel julmemalt maoloputust koos torudega ja valab mitu liitrit vett makku, et see on palju hullem võrreldes kodus natukese joomisega ja rahulikult oksendamisega. Nõnda ma loobusin ka sellest kiirabi mõttest kuna ma ei tahtnud, et mulle mingeid torusi sisse lükatakse kuigi vahepeal mõtlesin ikka kiirabile.
Eks mul oli ka väike tahtmine saada esimest korda elus kiirabi autoga kusagile veetud saada ja olla selline era korraline patsient keda veetakse vilkurite ja sireenidega. Mul oli ka muidugi jätkuvalt surma tunne ja ma pole elus kunagi varem end nii nii halvasti tundnud kui seekord. See oli mulle tõeline šokk. Ma rääkisin ka emale, et ma peaksin arsti kohtusse või kusagile kaebama ja endile kahjutasu välja nõudma teatud summas, seoses minu ravimitega mürgitamise tõttu kui ka minu tervisliku seisundi katastroofilise halvenemise tõttu kuna ma pidin tänu sellele kannatama ja piinlema sellise enesetunde ja seisundiga. Ema ütles ka mulle, et eks mul ole õigus ka mingis summas kahjutasu nõuda selle tõttu, et ma mürgitatud sain ja pidin seda kõike üle elama. Ema ütles veel ka, et peaks hoopis selle ravimi firma kohtusse kaebama. Lõpuks ma ütlesin emale, siiski et ah las see jääb, et ma ei hakka kahju nõuet esitama, peaasi, et mina vastu pean ja ellu jään. Muidugi ütles ka ema seda, et inimesed on erinevad ja nende tugevus ja vastupidavus on erinev ja muidugi mina olengi nõrgem ja mu organism on veel nõrgem. Teine asi mida ma veel oma emale ütlesin oli see, et arstid ei proovi kunagi enda järel neid ravimeid järele mida nad patsientidele välja kirjutavad vaid lihtsalt muudkui aga kirjutavad ravimeid välja, et mida teinekord ei võta enne mitte ühtegi ravimit vastu kui arst pole seda enda nahal järele proovinud ega testinud. Lõpuks ma otsustasin, et edaspidi ma ei võta mitte ühtegi ravimit või vähemalt mitte ühtegi uut ravimit vaid ainult selliseid ravimeid mida ma olen kasutanud, mis on looduslikud ja mulle ohutud.
Kuid ma siiski mõtlen, et võib olla ma siiski kaeban kellegi või selle arsti kusagile ja nõuan endile ka kusagilt kahju nõude mingis summas. Pärast seda tõi ema mulle juba piima vett ja ma taas kord ei tahtnud enam juua kuid jõin ja oksendasin jälle. Tänu sellele tabletile sain mina mürgitatud, mu magu ja kurk/kõri said kahjustada ja mina olin katastroofilises seisundis. Isegi kuigi mul tühja maoga polnudki nii hull kuid nii kui vesi või piim mul makku jõudis, siis olukord läks nagu poole hullemaks ja ma hakkasin vahepeal isegi oigama ja karjuma ning tahtsin oksendamise ajal samuti ka nutta kuigi ei saanud. Ühesõnaga millegi jõudmine makku oli tol hetkel veel hullem kui tühja maoga kannatamine. Iga kord tegin ma joomiste ja oksendamiste vahepeal pausi, et end natuke koguda. Mida rohkem ma jõin ja oksendasin, seda paremaks mul läks iga korraga tasapisi. Lõpuks ma jõin veel nii palju vett, et ma oksendasin ikka korralikult oma sisikonda välja kuniks ma tundsin end juba seesmiselt palju paremini. Pärast seda ütlesin ma oma emale kui ma juba end paremini tundsin, et ma tahan nüüd puhata ja proovin natuke magada kuna ma tunnen end hetkel paremini. Nõnda ma magasingi magusalt mõned tunnid kuni õhtuni ja, siis ärkasin jälle üles.
Mul oli küll juba palju parem olla kuid olin üle kogu keha siiski väga nõrk ja mul oli liikuda ja tegevuste tegemine raske. Kuigi ma oleksin küll tahtnud väga edasi magada või voodis lamada kuig kuna ma mõtlesin, et kui ma magan liiga vara end välja, siis ma ärkan kas öösel või väga vara hommikul üles ja mul pole, siis midagi teha ning, et üksinda toas voodis lamada on ka liiga igav ja nõnda ma vinnasingi end kööki arvuti taha kuid olin seal rahulikult ja vaikselt ning vaatasin lihtsalt videosi ja toimetasin rahulikult. Süüa proovisin ka vaikselt, kuid ega mul tol hetkel midagi väga alla ei läinud seega süüa ma ei saanud, ainult kergelt näksisin. Mida ma küll arvan, et mul oleks alla läinud, oleks olnud puu ja juurvili ning palju erinevat rohelist värsket taimestikku nagu leht salat, muud salatid ja lehed. Hiljem hilis õhtul läksin ma magama tagasi ja kui ma ärkasin järgmisel päeval üles, siis mul oli küll tervis juba parem kuid päris tervena ma end ei tundnud ning olin veel nõrk ka kergelt. Nõnda mul oli üks päev veel selline kerge kannatus haigusest. Alles ülejärgmisel päeval kui ma ärkasin, siis tundsin end juba 100% tervena.
Selline oligi minu see raske päev kuid nagu Te näete olen ma õnneks elu ja terve ning kirjutan Teile seda lugu. Siit ka paljudele Teistele hoiatuseks, et olge ravimite tarvitamisel ettevaatlikud ja püüdke kasutada ikka looduslike ja ohutumaid ravimeid.
Kusjuures kui mu sõber aitas järgmine päev otsida selle ravimi infot internetist, siis ma lugesin sealt välja, et esiteks võib see ravim mõjuda ka eluohtlikult ja seal oli veel midagi inimesele ning, et kõige sagedasem ongi iiveldus ja oksendamine selle ravimi puhul mingi 1-10 st inimeset , siis olid keskmised kõrvalmõjud 1-100 st inimesest ja väiksed kõrvalmõjud 1-1000 st inimesest. Igal juhul need ravimid ise on tegelikult väga ohtlikud, seega ei tasu kõike sisse võtta, eriti veel siis kui arst Sulle retsepti ei anna.
Tänan lugemast!
Lugupidamisega, Alvaro
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
VastaKustutaBlogi administraator eemaldas selle kommentaari.
VastaKustutaWHAT DID YOU SAY NIGGA?
VastaKustuta