Katastroofilised päevad
Tere!
Ühel nädala vahetusel Pühapäevasel päeval kodus olles tuli meie juurde naaber minu ema omale appi kutsuma papp torusid maha laadima, mis tuli kuuri kütteks viia. Kuna aga mu emal on alati muud tegemised ja asja toimetused ning mulle meeldib teisi aidata, siis pakkusin mina end vabatahtlikult appi ja meie naaber lubas mulle midagi ka vastu anda. Nõnda tuligi mõne aja pärast meie maja ette valge kaubikuga soomlane koos kaasas oleva naiste rahva ja lasti papp torudega. Hakkasime, siis kolmekesi (mina, naaber ja soomlasega kaasasolev naiste rahvas) papp torusid maha laadima ja kuuri viima. See soomlane on parasjagu ka meie naabri tuttav ja Ta toob meie naabrile tasuta kütteks neid papp torusid kuna ta omab ühte poodi kust Ta neid papp torusid saab. Papp torude maha laadimise ajal hakkas see soomlane ka minuga tutvust looma, Ta oskab ka päris hästi Eesti keelt juba. Ma suhtlesin ka sõbralikult ja rahulikult selle soomlasega viisakusest ning tutvusin ka temaga. Rääkisime, siis minu elust, kus ma õppinud olen, mis eriala lõpetanud, kas töötan, millal töötasin, kuidas läheb ja paljudel muudel teemadel.
Lõpuks küsis see soomlane, et kas ma Tema juurde tööle tahaksin minna ja, et kas ma tahan tööd. Mina vastasin seepeale mõtlematult, et jah tööd oleks vaja küll ning, siis hakkasid nad kõik arutama, et kuhu mind magama panna, kus mind majutada, mis tööd ma teen ja muud teemad. Minu teada see soomlane on päris mitme ettevõtte ja firma juht ja omanik, ühesõnaga Ta ütles, et tööd Tal jagub ja, et mul oleks seal rahulik töötada ning saime kokkuleppele, et ma elan Temaga koos ka Tema hotelli toas ning muul ajal kui Teda juhuslikult ei peaks kohapeal olema, siis on võimalus ühes teises kohas senikaua ööbida. Peale seda hakati arutama, et millal nad saaksid mind kaasa võtta, et ma saaksin tööga tutvuda ja koha üle vaadata kuniks nende arutelu jõudis minu samal päeval kaasa võtmiseni. Mina vastasin taas kord seepeale mõtlematult kahjuks, et jah muidugi ma võin kaasa tulla kuna alguses see kõik tundus mulle huvitavana ning samuti ka hea võimalusena kuniks mõistsin millesse ma end seganud olin ja hakkasin end halvasti tundma ja kartused ning hirm lõid minus leekidesse. Ma laususin kähku, et lähen võtan oma toast asjad enne ning, siis tulen. Lippasin ruttu tuppa, ema tuli mulle ukse peale vastu ja küsis mult, et kuhu ma lähen ja millal nad mind tagasi toovad? Mina vastasin seepeale, et ma täpselt ei tea kuhu mind viiakse ning millal mind ka tagasi tuuakse ja ma ei tea midagi ning ma kardan. Ema seepeale läks asja uurima ja mina ütlesin ka, et jah mine ja uuri üle ja küsi. Senikaua kuni ema käis asja uurimas, siis mina panin ruttu omale mingisuguse jope nagist selga, võtsin dokumendid ja telefoni ning laadija ja mõtlesin, et olen nüüd valmis. Kui ema tuppa tagasi tuli , siis ta rääkis mulle kõik ära, mis talle, siis räägitud oli ning ütles ka seda, et mind lubati järgmisel päeval tagasi tuua.
Ema ütles mulle ka seda, et ära pane nii paksu jopet selga ja hakkas mul ise hoopis seljakotti pakkima teatud asjadega ning mina panin sel ajal omale selga hoopis tagi. Kui kõik asjad olid pakitud ja ma olin valmis, siis me läksime õue ja rääkisime natuke juttu kuni ma, siis kaubikusse istusin ja me hakkasime ära sõitma. Kaubikus rääkisime me samuti veel juttu omavahel, andsin sellele naisele oma andmed, et Ta saaks mind tööliste listi ära registreerida ning me rääkisime veel minu elust ja paljudest muudest asjadest. See naine ise on eestlane. Kui me juba mõnda aega olime sõitnud ja me jõudsime kusagile, siis ühes kohas läks see naine maha ja meie sõitsime Tartu poole edasi. Sõit kestis meil kusagil 2-3 tundi kuni me jõudsime selle hotellini kus see mees elab. Tee peal rääkisime me veel juttu omavahel, ma vaatasin loodust ja samas sisimas ma kartsin nagu segane ja tundsin end väga väga halvasti. Kui me olime hotellini jõudnud, siis vastuvõtu lauas tervitas meid üks väga kena noor armas naiste rahvas kes töötas hotellis vastuvõtjana , ta meeldis mulle esimesest silmapilgust. Tema sõbralik naeratus, hea süda, sõbralikus ja lahkus nagu igal tõelisel inglikesel. Soomlane ütles, et lisagu hommikusöögile üks koht juurde, selle all mõtles Ta, siis mind ning peale seda küsis see naiste rahvas ka seda, et kas Ta paneb sauna ka sooja. Soomlane vastas, et ei pole vaja, siis küsis Ta mult, et kas ma tahan sauna minna ning mina vastasin, et jah võiks küll minna ja soovi on kuna ma polnud väga ammu saanud sauna. Seepeale see kena naiste rahvas ütles, et kusagil 30-60 minutit läheb sauna soendamiseks ning ma tänasin Teda ja naeratasin Talle ning me läksime soomlasega Tema tuppa. Ta elab kusagil Tartu hotellis LUX toas, kus on üks väiksem magamistuba, üks suur elutuba, WC, dušši ruum ja saun samuti. Üsna lux elamine ja Ta elab seal kuu arvega, kuu lõpus maksab, siis kogu elamiskulud kinni. Minu meelest on see üsnagi omapärane ja meeldiv elamine sedasi hotellis eriti luksuslikult. Toas näitas see soomlane mulle ära kus miski on , andis mulle voodiriided ning läks oma tuppa ära ja mina jäin, siis sinna suuremasse elutuppa diivanile. Seadsin end mugavalt sisse, tegin diivani ära ja hakkasin televiisorit vaatama ning tegin aega parajaks, et lõpuks millalgi sauna ja pesema minna.
Kusagil kell 12 öösel läksin ma pesema, hotelli jõudsime me kusagil kell 11 öösel. Võtsin oma pesemise asjad, rätiku ja läksin sauna. Saun oli elektri kerisega arvatavasti kuid muidu väga mugav ja hea. Kuumust saunas kahjuks väga palju polnud, istusin seepeale mõnda aega laval kuniks, siis läksin ja võtsin oma telefoni diivani pealt, läksin wc-sse, helistasin emale ja rääkisin Temaga juttu. Kurtsin emale kõik ära kuidas ma end tunnen ning, et lähen kohe varsti pesema ja ema ütles mulle, et ma peaksin ikka järgmise päevani vastu ning, et Ta ei lülita telefoni veel niipea välja, et ma saaksin Talle vajadusel helistada. Seepeale me katkestasime kõne ja ma läksin viisin oma telefoni diivanile tagasi , läksin tagasi sauna ja, siis oli saun selle ajaga juba veel soojem. Istusin veel mõnda aega saunas laval, siis läksin käisin vahepeal dušši all pesemas ja, siis läksin tagasi sauna. Ma lasin sauna kappa ka kuuma vee ära kuna tahtsin nagu leili ka visata kuid kui olin selle kuuma veega lavale jõudnud ja väike plastik topsik kaasas vee viskamiseks, siis märkasin kerisel nuppu ja mingeid muid asju veel kivide all ja hakkasin mõtlema, et see võib elektri keris olla ning sellele ju ei tohi vett visata. Igaks juhuks ma ei visanudki kuna ei julgenud ja jätsin lihtsalt vee kappa ja istusin veel laval mõnda aega. Peale seda läksin pesin end veel kord dušši all ja kuivatasin end ära ning läksin diivanile. Panin omale puhtad uued riided selga ning hakkasin telerit vaatama ühte katastroofi filmi telekast ning helistasin veelkord ka oma emale. Rääkisime veel emaga natuke juttu ning Ta küsis, et kas ma süüa ka sain mille peale ma vastasin, et ei ma pole süüa saanud. Sel päeval ma sõin viimati lõunal igal juhul väga pikka aega tagasi ja sellest ajast saati ma rohkem söönud ei olnud. Ema küsis, et kas ma saan süüa küsida, ma ütlesin et ma ei tea ega ma ei julge ka. Ema küsis seepeale, et kas ma juua saan ja ma vastasin, et kraanivett joon küll. Ema tundis küll minu pärast muret kuid ma ütlesin, et ärgu muretsegu, et küll ma hakkama saan. Ema ütles, et hommikul küsi kindlasti süüa, et ilma söömata ma ei suuda ega pea vastu. Mina vastasin seepeale, et jah , et me hommikul lähme rootsi lauda ja, siis saab süüa. Peale seda me lõpetasime kõne, ma vaatasin katastroofi filmi lõpuni ja vaatasin toas ka natuke ringi. Sellel mehel oli küll väike kartuli krõpsu pakk seal olemas lahtine ja krõpsu oli sees ka, aga ma ei julgenud seda siiski ilma luba küsimata ära süüa.
Seepeale ma panin endale töömehe kõrvaklapid pähe , hakkasin muusikat kuulama ning heitsin diivanile magama. Telefoni lülitasin muidugi ööseks välja, et akut säästa. Hommikul oli äratus kell 7 hommikul. Soomlane käis ruttu pesemas ära ja, siis mina panin end riidesse ning me läksime rootsi lauda sööma. Rootsi lauas pakuti hommikusöögiks, siis omletti , viinerit, saia, vorsti , kurki, sinki , juustu, kohvi, teed, piima, keefirit, mahla, müslit, keede muna jpm. Putru täna hommikul ei olnud ning see soomlane käskis sellel kenal naiste rahval kes ka vastuvõtus töötas Talle spetsiaalselt putru keeta ning see naiste rahvas läkski soomlasele putru keetma. Mina sõin hommikul 2 viilu omletti, 2 viinerit, 2 saia vorsti, singi, kurgiga, 1 kohv piimaga. Mõnda aega läks meil aega söögilauas kuna see soomlane sõi palju ja rääkis veel juttu ka. Peale söömist me läksime tuppa tagasi ning ma pakkisin oma asjad kokku , panin riide ja me hakkasime sõitma. Mina mõtlesin juba, et me sõidame koju ja ma saan nüüd lõpuks koju aga tegelikult me sõitsime hoopis Tartu ülikooli kliinikusse kuna sellel soomlasel on luu vähk ning Ta peab tihti käima kiiritus ravis. Täna Ta käis ka kiiritus ravis ja ma pidin Teda ootama kusagil 2-2,5 tundi umbes kuniks Ta tagasi jõudis. Peale seda me sõitsime edasi ja ma mõtlesin jälle, et ma saan koju nüüd aga tegelikult me sõitsime hoopis mingisuguse poe juurde kuhu me, siis sisse läksime ameti uksest. Ma mõtlesin alguses, et me läheme niisama korra üle vaatama või mõneks hetkeks sinna, aga tegelikult Ta pani mind seal tööle ja see kõik oli mulle nii ootamatu, et ma lausa ehmatasin ja sain kohese šoki ja peale seda oli šokk mulle terveks päevaks, Oma asjad olin ma jätnud Tema kaubikusse, ma olin hirmunud ja meele heitel, šokis ning täitsin lihtsalt hirmununa Tema käske. Kõigepealt ma ladusin mingid kiled hunnikusse alusel , peale seda hakkasin tassima ühest kohast sellele samusele alusele nööbi kaste ja karpe, siis pidin veel seal ruumi tegema ning papp torud kaugemale tõstma. Ühesõnaga seal poes oli nagu seapesa kuna seal polnud eriti ruumi ei istuda ega astuda ilma, et sa kusagile ei koperdaks või kinni jääks. Selle aja sees, mil me sinna poodi olime jõudnud ning mind seal tööle pandi oli mul juba kõht tühjaks saanud ja joogi janu oli samuti suur. Põhi mõtteliselt mul oli seal paha olla kuna ma olin näljas ja janune. Seepärast ma ei olnud võimeline seal ka tööd tegema ning samuti oli seal ka väga palav. See mees käitus ka oma ühe teise nais töötajaga minu arvates ikka väga halvasti Teda terroriseerides, õiendades ja see oli minu meelest väga jube ja mul hakkas lausa sellest naisest kahju kellega see soomlane nii halvasti käitus. See naine kartis ka kindlasti Teda ning juba naise häälest lugesin ma välja Tema hirmu ja , et ka Tema oleks vist peaaegu tahtnud nutma hakata kuna ma ei usu, et Tal oli seal hea olla. Näiteks esimese asjana oli see jama, et kui see soomlane pani lauale oma näidis porolooni rulli ja see naine pani teise porolooni rulli lauale ning see polnud vist päris täpne ning lisaks sellele oli naise poolt pandud porolooni rullil kilo hind aga soomlase porolooni rullil tüki hind, siis see soomlane hakkas selle naisega pikalt õiendama, et kas meil on kilo hind? Kas meil on kilo hind? Kas meil on kilo hind? Ja see kestis pikka aega ning, see naine vastas midagi muud koguaeg ja, siis see algas taas kus see soomlane küsis tuhat korda, et Kas meil on kilo hind? Kas meil on kilo hind? Aina kurjema häälega ja aina terroriseerivamalt.
Mul hakkas tõesti väga kahju sellest naisest, et Ta pidi sellist ebaõiglust ja eba inimlikust taluma. See oli minu karikasse viimane piisk ning ma hakkasin veel hullemini kartma. Ega see soomlane minugagi palju sõbralikumalt suhelnud eriti veel, siis kui ma tahtsin telefoni minna, kui ma ei liigutanud end, kui ma proovisin vaadata bussi sõidu aegu ja abi kutsuda jne. Teine asi mille pärast hakkas see soomlane seda naist terroriseerima oli töötav konditsioneer Tema poeruumis ja see soomlane käskis minna sellel naisel seda konditsioneeri välja lülitama. Soomlane ütles mitu korda sellele naisele, et mine ja lülita see konditsioneer välja! Mine ja lülita see konditsioneer välja! Ning seda ka iga kord aina kurjema häälega. Naine lausus, siis, et Tema ei lähe midagi välja lülitama ja, et Temal ei ole selleks volitusi ega õigusi ning, et konditsioneer on ühendatud ja, siis alustas jälle see soomlane samal teemal ning ütles ka, et keegi oli saanud mingi kopsu põletiku töötajatest vist seal selle töötava konditsioneeri pärast ning käskis taas kord minna sellel naisel seda konditsioneeri kinni panema . Naine keeldus taas kord ja, siis hakkas jälle see soomlane käskima seda naist minna konditsioneeri kinni panema ja ütles, et konditsioneer ei ole ühine seal ja kõike muud veel mida iganes Ta ka ei karjunud seal kuniks see naine läks ja lülitas selle konditsioneeri välja. Peale seda hakkas jälle see soomlane lõugama selle naise peale, siis kui Ta oli harjad pannud teise kohta kuna need harjad jäid mulle ette ja ma koguaeg koperdasin nende otsa ja ajasin neid pikali ja see naine tahtis mind lihtsalt aidata ning ütles ka sellele soomlasele, et Ta pani need harjad minu pärast sinna kuna need jäid mulle ette. Soomlane küsis jälle mitu korda sellelt naiselt miks need harjad on seal ja see naine, siis vastas talle jälle mitu korda ja see oli lihtsalt masendav vaatepilt minu vaateväljast. Põhi mõtteliselt leidis see soomlane koguaeg midagi, et saaks selle naise peale karjuda ja õiendada. Kui midagi ei meeldinud, siis kohe karjus see soomlane seal nii nagu tahtis ja tõsi Ta ropendas ka ikka päris korralikult. Korra mõtlesin ka, et käratan sellele soomlasele paar karmimat sõna, et kuidas Ta julgeb sedasi oma töötajaga käituda kuid ma ei julgenud seda teha kuna kartsin teda aga mul oli sellest naisest väga kahju. Ausalt öelda, kui nüüd aus olla, siis mina ütleksin, et mulle jäi selline mulje nagu see naine oleks seal mingi talla alune kellele võib kõike öelda ja käituda nii nagu ise tahad, hirmus ja jube.
Peale seda sai see naine veel sõimata kuna Ta käis mingis ruumis ja ütles, et käis telefoni numbrit vaatamas kuid see mees ütles, et seal oli ju ruum pime, et Ta ei pannud isegi tuld põlema, et kuidas Sa, siis telefoni numbrit said vaadata ja , siis see naine ütles et Ta vaatas telefoni numbrit seal samuses poeruumis ja ühesõnaga jah, ka mingis ruumis käimisest oli juba suur tüli lahti. See kõik hirmutas mind aina rohkem ja ma tundsin end justkui vangina kuigi ma polnud seal otseselt vang aga hirmus oli. Sooviks mainida ka seda, et mulle tundub, et see hotell kus meie ööbisime , et seal ööbivad põhiliselt ainult soomlased ja töötajad on endiselt eestlased. Lõpuks ma küsisin sellelt soomlaselt, et millal Ta mind koju viib? Soomlane küsis, siis mult, et kas ma soovin koju minna? Mina vastasin, et jah ma soovin küll koju minna, väga. Soomlane küsis, et kas ma tahan täna koju minna? Mina vastasin, et jah ma soovin täna koju minna, ise mõeldes, et Ta pidi ju mind täna koju viima, vähemalt nii Ta oli mu emale lubanud. Veel natuke rääkimist ja, siis see soomlane ütles, et ei teagi kas ma täna koju saan, et võib olla lähme Valka. Mina hakkasin peale seda juba põgenemisele ja igasugustele võimalikele abidele mõtlema. Samuti tööajal ma mõtlesin endamisi šoki seisundis tuhandeid mõtteid korraga läbisegi, et kas ära põgeneda, kuidas põgeneda, kott on ju autos, kuidas ma selle kätte saan, kas ma saan koju , kuidas ma saan koju , kust abi saada, pean abi küsima, ma kardan jne. Sellised olid minu mõtted, siis hirmu all olles. Lõpuks ma ütlesin sellele soomlasele kui ma jälle olin lihtsalt seisma jäänud ja Ta hakkas minuga riidlema, et ma ei taha tööd teha ja, siis Ta ütles mulle, et ära, siis tee tööd ja ole lihtsalt niisama, istu maha. Mina ütlesin seepeale, et ma tahan õue värsket õhku hingama minna ning Ta ütles, siis mulle, et mine. Nõnda ma läksingi õue ja läksin kohe kaugele nurga taha, et Ta mind ei leiaks ning helistasin emale.
Kurtsin emale kõik ära ja, siis pani ema mind raskesse olukorda ning me hakkasime vaidlema ja ma tundsin, et ma lähen kohe kohe hulluks ja ma olin hullumise äärel ning nutu äärel samuti. Oleksin peaaegu nutma hakanud aga suutsin end õnneks tagasi hoida, kuigi nuttes oleksin ma vast kiiremini abi saanud ja sealt pääsenud. Nõnda me rääkisime emaga pikalt, ema käskis minna mul vett küsima, küsida mingeid asju kotist, küsida oma kott ära , küsida koju viimist jne liiga palju minu jaoks aga mina ei tahtnud selle mehega enam üldse tegemist teha vaid ära põgeneda. Ema lubas hakata, siis ise asja ajama kuid ütles, et käib enne poes ära ja, et mu ema pidi järvakanti sõitma. Kohe kui me olime emaga kõne lõpetanud, siis ma olin veel natuke aega seina taga peidus ja, siis ma läksin sinna parklasse seda kaubikut vaatama kuid kaubikut polnud enam ja, siis ma mõtlesingi endamisi, et ah kama kaks ma jätan koti maha ja põgenen ära, samas aga mõtlesin, et kus kohas võib see kaubik mu kotiga olla ja, et mul laadijat telefonile ju on vaja kuna mul oli sel ajal juba akut üsna vähe. Lõpuks seal edasi tagasi tiirutanud ja ümbrust uurides ning mõeldes panin ma oma telefoni GPS sisse ning hakkasin põgenema Tartu kesklinna, et küll sealt ikka kelleltki abi saan. Muidugi enne seda hakkas selle poe juurest lahkuma mingi naiste rahvas autoga ja alguses ma mõtlesin, et palun Temalt abi, et ehk saab Ta viia mind Tartu kesklinna kuid ma siiski ei küsinud seda. Nõnda ma hakkasingi Tartu kesklinna poole kõndima telefoni GPS abiga ja kesklinnani oli umbkaudselt 2 kilomeetrit. Ma kirjutasin veel ka oma ühele väga heale sõbrale kes mul ka Tartus elab ja Ta oli sel ajal kodus. Ma kurtsin Talle ka osaliselt oma muret kuid Ta ütles, et ma ei jõua õigeks ajaks Tema juurde ning, et Tema ise ei saa enam kesklinna tulla kuna Ta peab 2 tunni pärast tööle minema ja kui ma Talt raha küsisin, siis ta ütles, et Ta ei saa mulle raha ka anda kuna Tal on endalgi vähe raha ja nädala vahetusel on kellegi sünnipäev ees. Peale seda küsis Ta mult, et mis minust edasi saab ja mida ma teen? Seepeale ma vastasin, et ärgu Ta muretsegu, et küll ma kuidagi hakkama saan. Lõpuks helistas mulle ema ja küsis kuidas mul läheb , ma rääkisin taas kord kõik ära ja, siis ema ütles. et kas ma olen rumal ja, et ära põgene ära ning mine tagasi ja, et põgenemine pole hea mõte ja, et mu asjad on ju selle mehe käes jne. See ärritas mind veel rohkem kuna mina ju kardan, ma olen üksinda ja kaitsetu ja ma pean veel tagasi minema ja eriti veel selle samuse mehe juurde keda ma kardan ja kelle eest ma tahan põgeneda just ning, et ma ei ole sellisteks asjadeks võimeline ja see kõik käis mul ausõna üle jõu ja mul närv kees sees, ma hullusin ja see kõik oli minu jaoks õudus unenägu. Väga katastroofiline päev seepärast mu jaoks. Ütlesin ka emale, et seda kaubikut pole enam mu asjadega parklas ning, et see mees on kusagile ära sõitnud ja mind maha jätnud.
Me vaidlesime jälle emaga ja ma olin hullumas ja see oli lihtsalt masendav kuidas mul see päev möödus kuid ma läksin siiski ema tungival nõudmisel tagasi. Kohale jõudes lubas ema sellele mehele helistada ja Ta tagasi kutsuda ja ma pidin, siis Teda seal ootama. Nõnda, ma siis ootasin ja ootasin ... ja ootasin kuid kedagi veel ei tulnud. Peale seda ma kirjutasin oma kahele sõbrannale oma murest kellest üks elab kindlalt Tartus ja kus Teine elab seda ma täpselt ei tea. Küsisin ühelt sõbrannalt , et kas Tal oleks mulle 5-10 eurot söögi jaoks anda kuna mul pole üldse raha ja, et ma olen näljane ning, et ma olen sellises jamas ja ma kardan väga ja rääkisime omavahel. Sõbranna vastas seepeale, et Ta on täna vaba ning, et me võime kohtuda ja koos sööma minna ja ma nõustusin sellega suurima rõõmuga, kuna see ju toob mulle natukenegi turva tunnet ja päästab mu päeva. Sõbranna küsis mult, et kus kohas ma parasjagu olen ja, siis ma vaatasin oma telefoni GPS pealt ja ütlesin sõbrannale lähimad tänavad. Sõbranna lubas mulle vastu tulla kuna ma ütlesin, et ma pean ootama seda meest. Lõpuks kui ma märkasin enda juures oleva maja aadressi ja numbrit, siis ma saatsin oma sõbrannale sõnumi oma kõige õigemast asukohast kuhu Ta saaks tulla. Sõbranna küsis, et kuidas Ta selle aadressi üles leiab, siis ma ütlesin Talle, et kasutagu oma telefoni GPS-i ja küll, siis leiab. Sõbranna vastas seepeale, et tõsi, et küll on hea mõte. Mina ütlesin seepeale rõõmustavalt, et jess ma ütlesin vähemalt midagi head. Samal ajal ma vestlesin ka ühe teise sõbrannaga kellele kurtsin ka kogu oma mure ära ja, siis kui ma ütlesin, et ma nii hirmsasti kardan, siis mu sõbranna ütles, et Ta võib mulle ise politsei näiteks kutsuda kui mina ise ei julge ja ma samas nii väga kardan. Ma tänasin oma sõbrannat selle abi eest ja selle eest, et Ta minust ikka hoolib ja mind toetab kuid laususin, et politseid vaja pole kuna mul tuleb juba üks sõbranna kellega me saame kokku ja lähme koos sööma. Tänasin seda sõbrannat veel kord ja, siis ma lõpetasin temaga rääkisime. Minuga võttis ühendust peale seda see sõbranna kellega me pidime kohtuma Tartus ja kes parasjagu minu poole liikus ja Ta küsis, et kus kohas see koht asub kus ma parasjagu olen (seda küsisid kõik Teisedki kellega ma vestlesin ja oma olukorrast rääkisin) ning ma püüdsin, siis oma asukohta telefoni teel selgitada kuid see ajas Teda suht segadusse ja minu jaoks see lihtne polnud. Lõpuks mu sõbranna küsis, et kas seal läheduses kusagil busse või bussi jaamu on ja ma nägingi eemal punast bussi sõitmas ja laususin, et jah näen bussi ja bussi jaama ja mu sõbranna küsis bussi jaama nime.
Mina ütlesin, et ma jooksen ruttu bussijaamani, et see pole kaugel ja me rääkisime samal ajal telefoniga. Kohale jõudes nägin, et see on raudtee jaama peatus ja ütlesin ka sõbrannale seda, siis mu sõbranna ütles, et Ta on 8 minuti pärast kohal ja, et ma ootaksin Teda selles peatuses. Nõnda ma ka tegin ja ootasin oma sõbrannat selles bussi peatuses. Lõpuks jõudis mu sõbranna kohale ja, siis ma tänasin Teda, et Ta tuli mu päeva päästma. Me hakkasime sõbrannaga kõndima kuniks me jõudsime kesklinna kuigi mina pidin tegelikult seda soomlast üldse selle poe juures ootama, et Ta mind üles leiaks kuid ma läksin rahulikult sõbrannaga kaasa ja me rääkisime omavahel ja ma rääkisin ka oma murest Talle. Me läksime koos kusagile kohvikusse, kus sõbranna tegi mulle, siis välja ja sel korral ma võtsin omale söögiks mingi laste eine milleks oli mingi kana koorekastmega, friikartulid värske salatiga , apelsini mahl ja sidruni jää jook. Minu sõbranna võttis sama toidu ja me istusime lauda ja ootasime oma toite. Mina jõin kiirelt nii apelsini mahla kui sidruni jää jooki suurest janust nii, et lausa nina ja aju said krambid külmast. Lõpuks tulid ka meie toidud ja me sõime need ka kenasti lõpuni, vähemalt mina, sõbrannal jäid friikartulid alles. Lõpuks ma jõin veel mõlemad joogid lõpuni ära ja sidruni jää jook tekitas taas kord mulle külmast krambid. Kusjuures kesklinna kõndimise ajal helistas mulle ka see soomlane ja küsis, et kus kohas ma olen? Mina vastasin seepeale, et ma jalutan sõbrannaga kesklinna, et me lähme sööma. Seepeale küsis see soomlane, et kas ma lähen ise oma kotile järgi , et kott on autos ja mina ütlesin, et lähen jah ja, siis soomlane ütles okei ja ütles veel, et mu buss väljub 16.45, et ärgu ma maha jäägu. Peale söömist hakkasime me bussiga tagasi sõitma ja kui me olime tagasi selle poe parklas ning ma nägin selle mehe autot, võtsin oma koti, siis ma helistasin oma emale ja lasin emal helistada sellele soomlasele, et Ta tuleks välja ja annaks mulle ka koju sõidu raha kuna ma ise olin täiesti rahatu kuigi ma oleksin ka sõbrannalt raha saanud, aga see mees viis mind Tartu seega kuna Ta mind koju ei olnud nõus viima, siis pidi Ta mulle selle pärast sõidu raha andma. Sain õnneks oma sõidu raha koos sõimuga kätte ja sellel samusel naisel keda see mees terroriseeris lasi Ta mulle veel 15 senti kassast anda.
Samal ajal kui mina käisin kassast raha saamas, siis see soomlane küsis ka mu sõbrannalt, et kas ma olen Ta sõber ja, et kust Ta mu leidis. Et ma olen mingi laisk ja midagi taolist veel inimene. Minu sõbranna lausus seepeale, et jah muidugi ma olen Ta sõber. Ma usun, et see mees ei julgenud üle liia halvasti minuga mu sõbranna juuresolekul käituda kuna kartis Teda. Muidugi enne kui me sinna tagasi sõbrannaga sõitsime käisime me ka poest läbi peale sööki , sõbranna andis mulle 5 eurot ja ma ostsin omale suure 2L Coca-Cola, kuna mul oli kohutav janu ja ma tahtsin ka tee peale juua saada. Peale poes käiku vaatasime me ka bussi automaat terminalist bussi aja ära, ja see oli tõesti 16:45 ning meil oli kusagil 1 tund bussini aega. Peale seda me, siis sõitsimegi tagasi sinna poeni. Kuigi mu ema ütles, et see mees lubas mind ja mu sõbrannat autoga bussijaama viia, siis me läksime ikka ise linnaliini bussiga bussijaama kuna me kumbki ei tahtnud selle mehe kaubikusse minna. Sõbranna oli mulle turvaks kaasas, et see mees ei saaks mind kusagile mujale enam ära viia. Kesklinna jõudes kõndisime me läbi poe bussijaamani, meil oli ainult 15 min aega bussi väljumiseni. Ma ostsin, siis piletikassast pileti Lelle teeni ja läksime peatusesse. Ma tundsin end juba palju paremini, et saan lõpuks nüüd kenasti koju. varsti tuligi buss ning me jätsime sõbrannaga hüvasti ja Tema läks oma koju ja mina läksin bussi peale. Muidugi veel üks seik töötamisest oli see, et kuna ma pidin seal nende nööbi kastidega ja karpidega jamama, siis mul kukkus üks nööpide karp laiali põrandale, ma pakkisin selle ruttu uuesti kokku ja viskasin kasti , siis ma pidin seal mingi veel nendel samustel papp torudel ronima, koperdasin igasuguste asjade otsa ja taha ja ime, et ma seal pikali käna ei käinud.
Pealegi see töö poleks mulle ka sobinud kuna esiteks oli see füüsiliselt raske töö mulle ja teiseks ma ei suuda teha seisvat tööd, kuna mu jalad ei peaks vastu ja hakkaksid valutama. Üks suur mure veel tänase päeva puhul oli see, et viimased paar tundi olin ma väga väga tühja aku peal ja kõik need kõned emaga ja asjaajamised olid nii masendavad, et ma mõtlesin, et ma pööra ära ja lähen hulluks seal ning, et teen endale viga ja kõike muud taolist jubedust. Lõpus oli akut mul ainult 4% alles. Lõpuks kui olin turvaliselt kodu bussis, siis panin need oma töömehe kõrvaklapid pähe ja kuulasin kuni lelle teeni muusikat. Ma ütlesin sõbrannale ja emale, et kui kõik hästi läheb ja õnneks, siis ma peaksin Lelles jõudma ka Tallinn-Pärnu rongile, millega saan otse koju sõita kuna vastasel juhul oleks ma pidanud kas 15 kilomeetrit Lelle teest koju kõndima või hääletama või kellegi järgi kutsuma. Mulle ise enesest Tartu linn meeldib aga sellised jamad ja seigad küll mitte. Ma mõtlesin ka Tartus olles endamisi, et millisesse jamasse ma olen end mässinud ja miks ma kunagi enne ei mõtle kui millegagi nõustun ja sedasi. Samuti ka bussis sõites ma natuke pabistasin peatusele lähenedes, et kas ma ikka saan õiges peatuses maha , ega ma peatust maha ei maga, kas ma jõuan ikka rongile ja kõik muud küsimused, mis mul peas pöörlesid. Lelle teeni ma jõudsin 19:05 ja rong väljus Lelle jaamast 19:20. Lelle teest Lelleni on kusagil 500 meetrit kuni 1 kilomeeter umbes. Ma kohati jooksin ja kõndisin ja jooksin ja kõndisin, siis ma vandusin, siis ma kartsin, et äkki olen ära eksinud kuna ma väga ei tunne Lellet, siis ma jõin Coca-Colat vahepeal, siis ma vandusin kuna ma kartsin, ma olin väsinud ja ma olin vihane ja närvis ja pidin ju rongi jaama ja rongile kiirustama. Õnneks ma lõpuks leidsin ka selle rongi jaama üles ja nägin juba rongi jaama tulemas ja jooksin ruttu rongile. Rongile jõudes oli väljumiseni veel kusagil 2-3 minutit aega ning ma ostsin pileti ära ja jõin veel Coca-Colat ja puhkasin.
Tänasel päeval mul valutas nii Tartus kui ka rongis pea nagu eriti hullult ja jõhkralt ikka ning ma mõtlesin, et lähen hulluks ja tahaksin peavalu tabletti. Rongis tegin wc paberi märjaks külma veega ja panin omale valutavale kohale. Lellest oli kusagil 10-15 minutit sõitu minu koduni. Lõpuks ma jõudsingi kodu , telefon oli mul juba ammu tumm kuna see kustus juba bussis ära mingi aeg. Eidaperre jõudes jalutasin ma muusikaga koju kuniks ma olingi lõpuks turvaliselt elusa ja tervena kodus oma ema juures. Vanemad võtsid mind meeldivalt ja hellalt vastu kodu uksel. Kodus ma otsustasin küll blogi ka Teistele lugemiseks ära kirjutada kuid ise ma püüan selle seiga oma elust kustutada ja unustada kuna sellist õudus unenägu ei taha küll mäletada. Nüüd olengi ma turvaliselt oma kodus elusa ja tervena ning teavitasin sellest ka kõiki minu toetajaid, kes mulle viimasel päeval toeks olid turvalisest koju jõudmisest. Nüüdsest alates veedan kindlasti mõnda aega ainult oma kodus oma emaga koos, muud ma ei tee. Selline draama ja seik ja hirm pani mulle veel suurema löögi kodust väljapoole minemiseks ja tekitas rohkem hirmu välise maailma ees. Mida rohkem ma selliseid hirmsaid asju pean üle elama ja kogema, seda rohkem süvendab see kõik hirmu mul välismaailma ees ning seda enam ei julge ega taha ma enam kodunt välja minna.
!Lõpp hea, kõik hea! !Turvaliselt kodus elusa ja tervena!
Antud sündmuste tõttu sain ma elult ka kohe päris mitu õppetundi millest õppida.
Õppetund 1: Ole lihtsalt vait, kui ei räägi ei mässi sa end ka millessegi. Kui tahad midagi öelda, siis kirjuta ja enne kirjutamist mõtle miljon korda mida kirjutad ning tuhat korda kontrolli ära mida kirjutasid sõna sõnalt. Kui aga tahad rääkida, siis miljon korda mõtle enne rääkimist.
Õppetund 2. Ära mitte kunagi ütle midagi või nõustu millegagi enne mõtlemata, kaalumata ja hoolikalt järgi mõtlemata. Ole tähelepanelikum, hoolikam ja mõtle koguaeg miljon korda korralikult kaaludes kõik läbi. Võimalusel kontakteeru oma vanematega või kellegi usaldusväärsega.
Õppetund 3. Ma ei lähe enam mitte kunagi ilma turvameesteta, sõpradeta, vanemateta, sõbrannadeta või lähedaste kodunt välja veel vähem kusagile kodunt kaugemale. Ma muidugi eelistan turvamehi rohkem. Ühesõnaga, ilma turvameesteta ei tee ma enam midagi ega liigu kusagile.
Muidugi selle 2 katastroofilise päeva puhul on ka muidugi 7 head külge või asja, mis mulle aga olid meeldivad.
1. Autosõit
2. Tartu
3. Hotell, lux tuba
4. Buss
5. Sõbrannaga kohtumine
6. Hotelli vastuvõtja
7. Ilus ilm
Tänan lugemast!
Ühel nädala vahetusel Pühapäevasel päeval kodus olles tuli meie juurde naaber minu ema omale appi kutsuma papp torusid maha laadima, mis tuli kuuri kütteks viia. Kuna aga mu emal on alati muud tegemised ja asja toimetused ning mulle meeldib teisi aidata, siis pakkusin mina end vabatahtlikult appi ja meie naaber lubas mulle midagi ka vastu anda. Nõnda tuligi mõne aja pärast meie maja ette valge kaubikuga soomlane koos kaasas oleva naiste rahva ja lasti papp torudega. Hakkasime, siis kolmekesi (mina, naaber ja soomlasega kaasasolev naiste rahvas) papp torusid maha laadima ja kuuri viima. See soomlane on parasjagu ka meie naabri tuttav ja Ta toob meie naabrile tasuta kütteks neid papp torusid kuna ta omab ühte poodi kust Ta neid papp torusid saab. Papp torude maha laadimise ajal hakkas see soomlane ka minuga tutvust looma, Ta oskab ka päris hästi Eesti keelt juba. Ma suhtlesin ka sõbralikult ja rahulikult selle soomlasega viisakusest ning tutvusin ka temaga. Rääkisime, siis minu elust, kus ma õppinud olen, mis eriala lõpetanud, kas töötan, millal töötasin, kuidas läheb ja paljudel muudel teemadel.
Lõpuks küsis see soomlane, et kas ma Tema juurde tööle tahaksin minna ja, et kas ma tahan tööd. Mina vastasin seepeale mõtlematult, et jah tööd oleks vaja küll ning, siis hakkasid nad kõik arutama, et kuhu mind magama panna, kus mind majutada, mis tööd ma teen ja muud teemad. Minu teada see soomlane on päris mitme ettevõtte ja firma juht ja omanik, ühesõnaga Ta ütles, et tööd Tal jagub ja, et mul oleks seal rahulik töötada ning saime kokkuleppele, et ma elan Temaga koos ka Tema hotelli toas ning muul ajal kui Teda juhuslikult ei peaks kohapeal olema, siis on võimalus ühes teises kohas senikaua ööbida. Peale seda hakati arutama, et millal nad saaksid mind kaasa võtta, et ma saaksin tööga tutvuda ja koha üle vaadata kuniks nende arutelu jõudis minu samal päeval kaasa võtmiseni. Mina vastasin taas kord seepeale mõtlematult kahjuks, et jah muidugi ma võin kaasa tulla kuna alguses see kõik tundus mulle huvitavana ning samuti ka hea võimalusena kuniks mõistsin millesse ma end seganud olin ja hakkasin end halvasti tundma ja kartused ning hirm lõid minus leekidesse. Ma laususin kähku, et lähen võtan oma toast asjad enne ning, siis tulen. Lippasin ruttu tuppa, ema tuli mulle ukse peale vastu ja küsis mult, et kuhu ma lähen ja millal nad mind tagasi toovad? Mina vastasin seepeale, et ma täpselt ei tea kuhu mind viiakse ning millal mind ka tagasi tuuakse ja ma ei tea midagi ning ma kardan. Ema seepeale läks asja uurima ja mina ütlesin ka, et jah mine ja uuri üle ja küsi. Senikaua kuni ema käis asja uurimas, siis mina panin ruttu omale mingisuguse jope nagist selga, võtsin dokumendid ja telefoni ning laadija ja mõtlesin, et olen nüüd valmis. Kui ema tuppa tagasi tuli , siis ta rääkis mulle kõik ära, mis talle, siis räägitud oli ning ütles ka seda, et mind lubati järgmisel päeval tagasi tuua.
Ema ütles mulle ka seda, et ära pane nii paksu jopet selga ja hakkas mul ise hoopis seljakotti pakkima teatud asjadega ning mina panin sel ajal omale selga hoopis tagi. Kui kõik asjad olid pakitud ja ma olin valmis, siis me läksime õue ja rääkisime natuke juttu kuni ma, siis kaubikusse istusin ja me hakkasime ära sõitma. Kaubikus rääkisime me samuti veel juttu omavahel, andsin sellele naisele oma andmed, et Ta saaks mind tööliste listi ära registreerida ning me rääkisime veel minu elust ja paljudest muudest asjadest. See naine ise on eestlane. Kui me juba mõnda aega olime sõitnud ja me jõudsime kusagile, siis ühes kohas läks see naine maha ja meie sõitsime Tartu poole edasi. Sõit kestis meil kusagil 2-3 tundi kuni me jõudsime selle hotellini kus see mees elab. Tee peal rääkisime me veel juttu omavahel, ma vaatasin loodust ja samas sisimas ma kartsin nagu segane ja tundsin end väga väga halvasti. Kui me olime hotellini jõudnud, siis vastuvõtu lauas tervitas meid üks väga kena noor armas naiste rahvas kes töötas hotellis vastuvõtjana , ta meeldis mulle esimesest silmapilgust. Tema sõbralik naeratus, hea süda, sõbralikus ja lahkus nagu igal tõelisel inglikesel. Soomlane ütles, et lisagu hommikusöögile üks koht juurde, selle all mõtles Ta, siis mind ning peale seda küsis see naiste rahvas ka seda, et kas Ta paneb sauna ka sooja. Soomlane vastas, et ei pole vaja, siis küsis Ta mult, et kas ma tahan sauna minna ning mina vastasin, et jah võiks küll minna ja soovi on kuna ma polnud väga ammu saanud sauna. Seepeale see kena naiste rahvas ütles, et kusagil 30-60 minutit läheb sauna soendamiseks ning ma tänasin Teda ja naeratasin Talle ning me läksime soomlasega Tema tuppa. Ta elab kusagil Tartu hotellis LUX toas, kus on üks väiksem magamistuba, üks suur elutuba, WC, dušši ruum ja saun samuti. Üsna lux elamine ja Ta elab seal kuu arvega, kuu lõpus maksab, siis kogu elamiskulud kinni. Minu meelest on see üsnagi omapärane ja meeldiv elamine sedasi hotellis eriti luksuslikult. Toas näitas see soomlane mulle ära kus miski on , andis mulle voodiriided ning läks oma tuppa ära ja mina jäin, siis sinna suuremasse elutuppa diivanile. Seadsin end mugavalt sisse, tegin diivani ära ja hakkasin televiisorit vaatama ning tegin aega parajaks, et lõpuks millalgi sauna ja pesema minna.
Kusagil kell 12 öösel läksin ma pesema, hotelli jõudsime me kusagil kell 11 öösel. Võtsin oma pesemise asjad, rätiku ja läksin sauna. Saun oli elektri kerisega arvatavasti kuid muidu väga mugav ja hea. Kuumust saunas kahjuks väga palju polnud, istusin seepeale mõnda aega laval kuniks, siis läksin ja võtsin oma telefoni diivani pealt, läksin wc-sse, helistasin emale ja rääkisin Temaga juttu. Kurtsin emale kõik ära kuidas ma end tunnen ning, et lähen kohe varsti pesema ja ema ütles mulle, et ma peaksin ikka järgmise päevani vastu ning, et Ta ei lülita telefoni veel niipea välja, et ma saaksin Talle vajadusel helistada. Seepeale me katkestasime kõne ja ma läksin viisin oma telefoni diivanile tagasi , läksin tagasi sauna ja, siis oli saun selle ajaga juba veel soojem. Istusin veel mõnda aega saunas laval, siis läksin käisin vahepeal dušši all pesemas ja, siis läksin tagasi sauna. Ma lasin sauna kappa ka kuuma vee ära kuna tahtsin nagu leili ka visata kuid kui olin selle kuuma veega lavale jõudnud ja väike plastik topsik kaasas vee viskamiseks, siis märkasin kerisel nuppu ja mingeid muid asju veel kivide all ja hakkasin mõtlema, et see võib elektri keris olla ning sellele ju ei tohi vett visata. Igaks juhuks ma ei visanudki kuna ei julgenud ja jätsin lihtsalt vee kappa ja istusin veel laval mõnda aega. Peale seda läksin pesin end veel kord dušši all ja kuivatasin end ära ning läksin diivanile. Panin omale puhtad uued riided selga ning hakkasin telerit vaatama ühte katastroofi filmi telekast ning helistasin veelkord ka oma emale. Rääkisime veel emaga natuke juttu ning Ta küsis, et kas ma süüa ka sain mille peale ma vastasin, et ei ma pole süüa saanud. Sel päeval ma sõin viimati lõunal igal juhul väga pikka aega tagasi ja sellest ajast saati ma rohkem söönud ei olnud. Ema küsis, et kas ma saan süüa küsida, ma ütlesin et ma ei tea ega ma ei julge ka. Ema küsis seepeale, et kas ma juua saan ja ma vastasin, et kraanivett joon küll. Ema tundis küll minu pärast muret kuid ma ütlesin, et ärgu muretsegu, et küll ma hakkama saan. Ema ütles, et hommikul küsi kindlasti süüa, et ilma söömata ma ei suuda ega pea vastu. Mina vastasin seepeale, et jah , et me hommikul lähme rootsi lauda ja, siis saab süüa. Peale seda me lõpetasime kõne, ma vaatasin katastroofi filmi lõpuni ja vaatasin toas ka natuke ringi. Sellel mehel oli küll väike kartuli krõpsu pakk seal olemas lahtine ja krõpsu oli sees ka, aga ma ei julgenud seda siiski ilma luba küsimata ära süüa.
Seepeale ma panin endale töömehe kõrvaklapid pähe , hakkasin muusikat kuulama ning heitsin diivanile magama. Telefoni lülitasin muidugi ööseks välja, et akut säästa. Hommikul oli äratus kell 7 hommikul. Soomlane käis ruttu pesemas ära ja, siis mina panin end riidesse ning me läksime rootsi lauda sööma. Rootsi lauas pakuti hommikusöögiks, siis omletti , viinerit, saia, vorsti , kurki, sinki , juustu, kohvi, teed, piima, keefirit, mahla, müslit, keede muna jpm. Putru täna hommikul ei olnud ning see soomlane käskis sellel kenal naiste rahval kes ka vastuvõtus töötas Talle spetsiaalselt putru keeta ning see naiste rahvas läkski soomlasele putru keetma. Mina sõin hommikul 2 viilu omletti, 2 viinerit, 2 saia vorsti, singi, kurgiga, 1 kohv piimaga. Mõnda aega läks meil aega söögilauas kuna see soomlane sõi palju ja rääkis veel juttu ka. Peale söömist me läksime tuppa tagasi ning ma pakkisin oma asjad kokku , panin riide ja me hakkasime sõitma. Mina mõtlesin juba, et me sõidame koju ja ma saan nüüd lõpuks koju aga tegelikult me sõitsime hoopis Tartu ülikooli kliinikusse kuna sellel soomlasel on luu vähk ning Ta peab tihti käima kiiritus ravis. Täna Ta käis ka kiiritus ravis ja ma pidin Teda ootama kusagil 2-2,5 tundi umbes kuniks Ta tagasi jõudis. Peale seda me sõitsime edasi ja ma mõtlesin jälle, et ma saan koju nüüd aga tegelikult me sõitsime hoopis mingisuguse poe juurde kuhu me, siis sisse läksime ameti uksest. Ma mõtlesin alguses, et me läheme niisama korra üle vaatama või mõneks hetkeks sinna, aga tegelikult Ta pani mind seal tööle ja see kõik oli mulle nii ootamatu, et ma lausa ehmatasin ja sain kohese šoki ja peale seda oli šokk mulle terveks päevaks, Oma asjad olin ma jätnud Tema kaubikusse, ma olin hirmunud ja meele heitel, šokis ning täitsin lihtsalt hirmununa Tema käske. Kõigepealt ma ladusin mingid kiled hunnikusse alusel , peale seda hakkasin tassima ühest kohast sellele samusele alusele nööbi kaste ja karpe, siis pidin veel seal ruumi tegema ning papp torud kaugemale tõstma. Ühesõnaga seal poes oli nagu seapesa kuna seal polnud eriti ruumi ei istuda ega astuda ilma, et sa kusagile ei koperdaks või kinni jääks. Selle aja sees, mil me sinna poodi olime jõudnud ning mind seal tööle pandi oli mul juba kõht tühjaks saanud ja joogi janu oli samuti suur. Põhi mõtteliselt mul oli seal paha olla kuna ma olin näljas ja janune. Seepärast ma ei olnud võimeline seal ka tööd tegema ning samuti oli seal ka väga palav. See mees käitus ka oma ühe teise nais töötajaga minu arvates ikka väga halvasti Teda terroriseerides, õiendades ja see oli minu meelest väga jube ja mul hakkas lausa sellest naisest kahju kellega see soomlane nii halvasti käitus. See naine kartis ka kindlasti Teda ning juba naise häälest lugesin ma välja Tema hirmu ja , et ka Tema oleks vist peaaegu tahtnud nutma hakata kuna ma ei usu, et Tal oli seal hea olla. Näiteks esimese asjana oli see jama, et kui see soomlane pani lauale oma näidis porolooni rulli ja see naine pani teise porolooni rulli lauale ning see polnud vist päris täpne ning lisaks sellele oli naise poolt pandud porolooni rullil kilo hind aga soomlase porolooni rullil tüki hind, siis see soomlane hakkas selle naisega pikalt õiendama, et kas meil on kilo hind? Kas meil on kilo hind? Kas meil on kilo hind? Ja see kestis pikka aega ning, see naine vastas midagi muud koguaeg ja, siis see algas taas kus see soomlane küsis tuhat korda, et Kas meil on kilo hind? Kas meil on kilo hind? Aina kurjema häälega ja aina terroriseerivamalt.
Mul hakkas tõesti väga kahju sellest naisest, et Ta pidi sellist ebaõiglust ja eba inimlikust taluma. See oli minu karikasse viimane piisk ning ma hakkasin veel hullemini kartma. Ega see soomlane minugagi palju sõbralikumalt suhelnud eriti veel, siis kui ma tahtsin telefoni minna, kui ma ei liigutanud end, kui ma proovisin vaadata bussi sõidu aegu ja abi kutsuda jne. Teine asi mille pärast hakkas see soomlane seda naist terroriseerima oli töötav konditsioneer Tema poeruumis ja see soomlane käskis minna sellel naisel seda konditsioneeri välja lülitama. Soomlane ütles mitu korda sellele naisele, et mine ja lülita see konditsioneer välja! Mine ja lülita see konditsioneer välja! Ning seda ka iga kord aina kurjema häälega. Naine lausus, siis, et Tema ei lähe midagi välja lülitama ja, et Temal ei ole selleks volitusi ega õigusi ning, et konditsioneer on ühendatud ja, siis alustas jälle see soomlane samal teemal ning ütles ka, et keegi oli saanud mingi kopsu põletiku töötajatest vist seal selle töötava konditsioneeri pärast ning käskis taas kord minna sellel naisel seda konditsioneeri kinni panema . Naine keeldus taas kord ja, siis hakkas jälle see soomlane käskima seda naist minna konditsioneeri kinni panema ja ütles, et konditsioneer ei ole ühine seal ja kõike muud veel mida iganes Ta ka ei karjunud seal kuniks see naine läks ja lülitas selle konditsioneeri välja. Peale seda hakkas jälle see soomlane lõugama selle naise peale, siis kui Ta oli harjad pannud teise kohta kuna need harjad jäid mulle ette ja ma koguaeg koperdasin nende otsa ja ajasin neid pikali ja see naine tahtis mind lihtsalt aidata ning ütles ka sellele soomlasele, et Ta pani need harjad minu pärast sinna kuna need jäid mulle ette. Soomlane küsis jälle mitu korda sellelt naiselt miks need harjad on seal ja see naine, siis vastas talle jälle mitu korda ja see oli lihtsalt masendav vaatepilt minu vaateväljast. Põhi mõtteliselt leidis see soomlane koguaeg midagi, et saaks selle naise peale karjuda ja õiendada. Kui midagi ei meeldinud, siis kohe karjus see soomlane seal nii nagu tahtis ja tõsi Ta ropendas ka ikka päris korralikult. Korra mõtlesin ka, et käratan sellele soomlasele paar karmimat sõna, et kuidas Ta julgeb sedasi oma töötajaga käituda kuid ma ei julgenud seda teha kuna kartsin teda aga mul oli sellest naisest väga kahju. Ausalt öelda, kui nüüd aus olla, siis mina ütleksin, et mulle jäi selline mulje nagu see naine oleks seal mingi talla alune kellele võib kõike öelda ja käituda nii nagu ise tahad, hirmus ja jube.
Peale seda sai see naine veel sõimata kuna Ta käis mingis ruumis ja ütles, et käis telefoni numbrit vaatamas kuid see mees ütles, et seal oli ju ruum pime, et Ta ei pannud isegi tuld põlema, et kuidas Sa, siis telefoni numbrit said vaadata ja , siis see naine ütles et Ta vaatas telefoni numbrit seal samuses poeruumis ja ühesõnaga jah, ka mingis ruumis käimisest oli juba suur tüli lahti. See kõik hirmutas mind aina rohkem ja ma tundsin end justkui vangina kuigi ma polnud seal otseselt vang aga hirmus oli. Sooviks mainida ka seda, et mulle tundub, et see hotell kus meie ööbisime , et seal ööbivad põhiliselt ainult soomlased ja töötajad on endiselt eestlased. Lõpuks ma küsisin sellelt soomlaselt, et millal Ta mind koju viib? Soomlane küsis, siis mult, et kas ma soovin koju minna? Mina vastasin, et jah ma soovin küll koju minna, väga. Soomlane küsis, et kas ma tahan täna koju minna? Mina vastasin, et jah ma soovin täna koju minna, ise mõeldes, et Ta pidi ju mind täna koju viima, vähemalt nii Ta oli mu emale lubanud. Veel natuke rääkimist ja, siis see soomlane ütles, et ei teagi kas ma täna koju saan, et võib olla lähme Valka. Mina hakkasin peale seda juba põgenemisele ja igasugustele võimalikele abidele mõtlema. Samuti tööajal ma mõtlesin endamisi šoki seisundis tuhandeid mõtteid korraga läbisegi, et kas ära põgeneda, kuidas põgeneda, kott on ju autos, kuidas ma selle kätte saan, kas ma saan koju , kuidas ma saan koju , kust abi saada, pean abi küsima, ma kardan jne. Sellised olid minu mõtted, siis hirmu all olles. Lõpuks ma ütlesin sellele soomlasele kui ma jälle olin lihtsalt seisma jäänud ja Ta hakkas minuga riidlema, et ma ei taha tööd teha ja, siis Ta ütles mulle, et ära, siis tee tööd ja ole lihtsalt niisama, istu maha. Mina ütlesin seepeale, et ma tahan õue värsket õhku hingama minna ning Ta ütles, siis mulle, et mine. Nõnda ma läksingi õue ja läksin kohe kaugele nurga taha, et Ta mind ei leiaks ning helistasin emale.
Kurtsin emale kõik ära ja, siis pani ema mind raskesse olukorda ning me hakkasime vaidlema ja ma tundsin, et ma lähen kohe kohe hulluks ja ma olin hullumise äärel ning nutu äärel samuti. Oleksin peaaegu nutma hakanud aga suutsin end õnneks tagasi hoida, kuigi nuttes oleksin ma vast kiiremini abi saanud ja sealt pääsenud. Nõnda me rääkisime emaga pikalt, ema käskis minna mul vett küsima, küsida mingeid asju kotist, küsida oma kott ära , küsida koju viimist jne liiga palju minu jaoks aga mina ei tahtnud selle mehega enam üldse tegemist teha vaid ära põgeneda. Ema lubas hakata, siis ise asja ajama kuid ütles, et käib enne poes ära ja, et mu ema pidi järvakanti sõitma. Kohe kui me olime emaga kõne lõpetanud, siis ma olin veel natuke aega seina taga peidus ja, siis ma läksin sinna parklasse seda kaubikut vaatama kuid kaubikut polnud enam ja, siis ma mõtlesingi endamisi, et ah kama kaks ma jätan koti maha ja põgenen ära, samas aga mõtlesin, et kus kohas võib see kaubik mu kotiga olla ja, et mul laadijat telefonile ju on vaja kuna mul oli sel ajal juba akut üsna vähe. Lõpuks seal edasi tagasi tiirutanud ja ümbrust uurides ning mõeldes panin ma oma telefoni GPS sisse ning hakkasin põgenema Tartu kesklinna, et küll sealt ikka kelleltki abi saan. Muidugi enne seda hakkas selle poe juurest lahkuma mingi naiste rahvas autoga ja alguses ma mõtlesin, et palun Temalt abi, et ehk saab Ta viia mind Tartu kesklinna kuid ma siiski ei küsinud seda. Nõnda ma hakkasingi Tartu kesklinna poole kõndima telefoni GPS abiga ja kesklinnani oli umbkaudselt 2 kilomeetrit. Ma kirjutasin veel ka oma ühele väga heale sõbrale kes mul ka Tartus elab ja Ta oli sel ajal kodus. Ma kurtsin Talle ka osaliselt oma muret kuid Ta ütles, et ma ei jõua õigeks ajaks Tema juurde ning, et Tema ise ei saa enam kesklinna tulla kuna Ta peab 2 tunni pärast tööle minema ja kui ma Talt raha küsisin, siis ta ütles, et Ta ei saa mulle raha ka anda kuna Tal on endalgi vähe raha ja nädala vahetusel on kellegi sünnipäev ees. Peale seda küsis Ta mult, et mis minust edasi saab ja mida ma teen? Seepeale ma vastasin, et ärgu Ta muretsegu, et küll ma kuidagi hakkama saan. Lõpuks helistas mulle ema ja küsis kuidas mul läheb , ma rääkisin taas kord kõik ära ja, siis ema ütles. et kas ma olen rumal ja, et ära põgene ära ning mine tagasi ja, et põgenemine pole hea mõte ja, et mu asjad on ju selle mehe käes jne. See ärritas mind veel rohkem kuna mina ju kardan, ma olen üksinda ja kaitsetu ja ma pean veel tagasi minema ja eriti veel selle samuse mehe juurde keda ma kardan ja kelle eest ma tahan põgeneda just ning, et ma ei ole sellisteks asjadeks võimeline ja see kõik käis mul ausõna üle jõu ja mul närv kees sees, ma hullusin ja see kõik oli minu jaoks õudus unenägu. Väga katastroofiline päev seepärast mu jaoks. Ütlesin ka emale, et seda kaubikut pole enam mu asjadega parklas ning, et see mees on kusagile ära sõitnud ja mind maha jätnud.
Me vaidlesime jälle emaga ja ma olin hullumas ja see oli lihtsalt masendav kuidas mul see päev möödus kuid ma läksin siiski ema tungival nõudmisel tagasi. Kohale jõudes lubas ema sellele mehele helistada ja Ta tagasi kutsuda ja ma pidin, siis Teda seal ootama. Nõnda, ma siis ootasin ja ootasin ... ja ootasin kuid kedagi veel ei tulnud. Peale seda ma kirjutasin oma kahele sõbrannale oma murest kellest üks elab kindlalt Tartus ja kus Teine elab seda ma täpselt ei tea. Küsisin ühelt sõbrannalt , et kas Tal oleks mulle 5-10 eurot söögi jaoks anda kuna mul pole üldse raha ja, et ma olen näljane ning, et ma olen sellises jamas ja ma kardan väga ja rääkisime omavahel. Sõbranna vastas seepeale, et Ta on täna vaba ning, et me võime kohtuda ja koos sööma minna ja ma nõustusin sellega suurima rõõmuga, kuna see ju toob mulle natukenegi turva tunnet ja päästab mu päeva. Sõbranna küsis mult, et kus kohas ma parasjagu olen ja, siis ma vaatasin oma telefoni GPS pealt ja ütlesin sõbrannale lähimad tänavad. Sõbranna lubas mulle vastu tulla kuna ma ütlesin, et ma pean ootama seda meest. Lõpuks kui ma märkasin enda juures oleva maja aadressi ja numbrit, siis ma saatsin oma sõbrannale sõnumi oma kõige õigemast asukohast kuhu Ta saaks tulla. Sõbranna küsis, et kuidas Ta selle aadressi üles leiab, siis ma ütlesin Talle, et kasutagu oma telefoni GPS-i ja küll, siis leiab. Sõbranna vastas seepeale, et tõsi, et küll on hea mõte. Mina ütlesin seepeale rõõmustavalt, et jess ma ütlesin vähemalt midagi head. Samal ajal ma vestlesin ka ühe teise sõbrannaga kellele kurtsin ka kogu oma mure ära ja, siis kui ma ütlesin, et ma nii hirmsasti kardan, siis mu sõbranna ütles, et Ta võib mulle ise politsei näiteks kutsuda kui mina ise ei julge ja ma samas nii väga kardan. Ma tänasin oma sõbrannat selle abi eest ja selle eest, et Ta minust ikka hoolib ja mind toetab kuid laususin, et politseid vaja pole kuna mul tuleb juba üks sõbranna kellega me saame kokku ja lähme koos sööma. Tänasin seda sõbrannat veel kord ja, siis ma lõpetasin temaga rääkisime. Minuga võttis ühendust peale seda see sõbranna kellega me pidime kohtuma Tartus ja kes parasjagu minu poole liikus ja Ta küsis, et kus kohas see koht asub kus ma parasjagu olen (seda küsisid kõik Teisedki kellega ma vestlesin ja oma olukorrast rääkisin) ning ma püüdsin, siis oma asukohta telefoni teel selgitada kuid see ajas Teda suht segadusse ja minu jaoks see lihtne polnud. Lõpuks mu sõbranna küsis, et kas seal läheduses kusagil busse või bussi jaamu on ja ma nägingi eemal punast bussi sõitmas ja laususin, et jah näen bussi ja bussi jaama ja mu sõbranna küsis bussi jaama nime.
Mina ütlesin, et ma jooksen ruttu bussijaamani, et see pole kaugel ja me rääkisime samal ajal telefoniga. Kohale jõudes nägin, et see on raudtee jaama peatus ja ütlesin ka sõbrannale seda, siis mu sõbranna ütles, et Ta on 8 minuti pärast kohal ja, et ma ootaksin Teda selles peatuses. Nõnda ma ka tegin ja ootasin oma sõbrannat selles bussi peatuses. Lõpuks jõudis mu sõbranna kohale ja, siis ma tänasin Teda, et Ta tuli mu päeva päästma. Me hakkasime sõbrannaga kõndima kuniks me jõudsime kesklinna kuigi mina pidin tegelikult seda soomlast üldse selle poe juures ootama, et Ta mind üles leiaks kuid ma läksin rahulikult sõbrannaga kaasa ja me rääkisime omavahel ja ma rääkisin ka oma murest Talle. Me läksime koos kusagile kohvikusse, kus sõbranna tegi mulle, siis välja ja sel korral ma võtsin omale söögiks mingi laste eine milleks oli mingi kana koorekastmega, friikartulid värske salatiga , apelsini mahl ja sidruni jää jook. Minu sõbranna võttis sama toidu ja me istusime lauda ja ootasime oma toite. Mina jõin kiirelt nii apelsini mahla kui sidruni jää jooki suurest janust nii, et lausa nina ja aju said krambid külmast. Lõpuks tulid ka meie toidud ja me sõime need ka kenasti lõpuni, vähemalt mina, sõbrannal jäid friikartulid alles. Lõpuks ma jõin veel mõlemad joogid lõpuni ära ja sidruni jää jook tekitas taas kord mulle külmast krambid. Kusjuures kesklinna kõndimise ajal helistas mulle ka see soomlane ja küsis, et kus kohas ma olen? Mina vastasin seepeale, et ma jalutan sõbrannaga kesklinna, et me lähme sööma. Seepeale küsis see soomlane, et kas ma lähen ise oma kotile järgi , et kott on autos ja mina ütlesin, et lähen jah ja, siis soomlane ütles okei ja ütles veel, et mu buss väljub 16.45, et ärgu ma maha jäägu. Peale söömist hakkasime me bussiga tagasi sõitma ja kui me olime tagasi selle poe parklas ning ma nägin selle mehe autot, võtsin oma koti, siis ma helistasin oma emale ja lasin emal helistada sellele soomlasele, et Ta tuleks välja ja annaks mulle ka koju sõidu raha kuna ma ise olin täiesti rahatu kuigi ma oleksin ka sõbrannalt raha saanud, aga see mees viis mind Tartu seega kuna Ta mind koju ei olnud nõus viima, siis pidi Ta mulle selle pärast sõidu raha andma. Sain õnneks oma sõidu raha koos sõimuga kätte ja sellel samusel naisel keda see mees terroriseeris lasi Ta mulle veel 15 senti kassast anda.
Samal ajal kui mina käisin kassast raha saamas, siis see soomlane küsis ka mu sõbrannalt, et kas ma olen Ta sõber ja, et kust Ta mu leidis. Et ma olen mingi laisk ja midagi taolist veel inimene. Minu sõbranna lausus seepeale, et jah muidugi ma olen Ta sõber. Ma usun, et see mees ei julgenud üle liia halvasti minuga mu sõbranna juuresolekul käituda kuna kartis Teda. Muidugi enne kui me sinna tagasi sõbrannaga sõitsime käisime me ka poest läbi peale sööki , sõbranna andis mulle 5 eurot ja ma ostsin omale suure 2L Coca-Cola, kuna mul oli kohutav janu ja ma tahtsin ka tee peale juua saada. Peale poes käiku vaatasime me ka bussi automaat terminalist bussi aja ära, ja see oli tõesti 16:45 ning meil oli kusagil 1 tund bussini aega. Peale seda me, siis sõitsimegi tagasi sinna poeni. Kuigi mu ema ütles, et see mees lubas mind ja mu sõbrannat autoga bussijaama viia, siis me läksime ikka ise linnaliini bussiga bussijaama kuna me kumbki ei tahtnud selle mehe kaubikusse minna. Sõbranna oli mulle turvaks kaasas, et see mees ei saaks mind kusagile mujale enam ära viia. Kesklinna jõudes kõndisime me läbi poe bussijaamani, meil oli ainult 15 min aega bussi väljumiseni. Ma ostsin, siis piletikassast pileti Lelle teeni ja läksime peatusesse. Ma tundsin end juba palju paremini, et saan lõpuks nüüd kenasti koju. varsti tuligi buss ning me jätsime sõbrannaga hüvasti ja Tema läks oma koju ja mina läksin bussi peale. Muidugi veel üks seik töötamisest oli see, et kuna ma pidin seal nende nööbi kastidega ja karpidega jamama, siis mul kukkus üks nööpide karp laiali põrandale, ma pakkisin selle ruttu uuesti kokku ja viskasin kasti , siis ma pidin seal mingi veel nendel samustel papp torudel ronima, koperdasin igasuguste asjade otsa ja taha ja ime, et ma seal pikali käna ei käinud.
Pealegi see töö poleks mulle ka sobinud kuna esiteks oli see füüsiliselt raske töö mulle ja teiseks ma ei suuda teha seisvat tööd, kuna mu jalad ei peaks vastu ja hakkaksid valutama. Üks suur mure veel tänase päeva puhul oli see, et viimased paar tundi olin ma väga väga tühja aku peal ja kõik need kõned emaga ja asjaajamised olid nii masendavad, et ma mõtlesin, et ma pööra ära ja lähen hulluks seal ning, et teen endale viga ja kõike muud taolist jubedust. Lõpus oli akut mul ainult 4% alles. Lõpuks kui olin turvaliselt kodu bussis, siis panin need oma töömehe kõrvaklapid pähe ja kuulasin kuni lelle teeni muusikat. Ma ütlesin sõbrannale ja emale, et kui kõik hästi läheb ja õnneks, siis ma peaksin Lelles jõudma ka Tallinn-Pärnu rongile, millega saan otse koju sõita kuna vastasel juhul oleks ma pidanud kas 15 kilomeetrit Lelle teest koju kõndima või hääletama või kellegi järgi kutsuma. Mulle ise enesest Tartu linn meeldib aga sellised jamad ja seigad küll mitte. Ma mõtlesin ka Tartus olles endamisi, et millisesse jamasse ma olen end mässinud ja miks ma kunagi enne ei mõtle kui millegagi nõustun ja sedasi. Samuti ka bussis sõites ma natuke pabistasin peatusele lähenedes, et kas ma ikka saan õiges peatuses maha , ega ma peatust maha ei maga, kas ma jõuan ikka rongile ja kõik muud küsimused, mis mul peas pöörlesid. Lelle teeni ma jõudsin 19:05 ja rong väljus Lelle jaamast 19:20. Lelle teest Lelleni on kusagil 500 meetrit kuni 1 kilomeeter umbes. Ma kohati jooksin ja kõndisin ja jooksin ja kõndisin, siis ma vandusin, siis ma kartsin, et äkki olen ära eksinud kuna ma väga ei tunne Lellet, siis ma jõin Coca-Colat vahepeal, siis ma vandusin kuna ma kartsin, ma olin väsinud ja ma olin vihane ja närvis ja pidin ju rongi jaama ja rongile kiirustama. Õnneks ma lõpuks leidsin ka selle rongi jaama üles ja nägin juba rongi jaama tulemas ja jooksin ruttu rongile. Rongile jõudes oli väljumiseni veel kusagil 2-3 minutit aega ning ma ostsin pileti ära ja jõin veel Coca-Colat ja puhkasin.
Tänasel päeval mul valutas nii Tartus kui ka rongis pea nagu eriti hullult ja jõhkralt ikka ning ma mõtlesin, et lähen hulluks ja tahaksin peavalu tabletti. Rongis tegin wc paberi märjaks külma veega ja panin omale valutavale kohale. Lellest oli kusagil 10-15 minutit sõitu minu koduni. Lõpuks ma jõudsingi kodu , telefon oli mul juba ammu tumm kuna see kustus juba bussis ära mingi aeg. Eidaperre jõudes jalutasin ma muusikaga koju kuniks ma olingi lõpuks turvaliselt elusa ja tervena kodus oma ema juures. Vanemad võtsid mind meeldivalt ja hellalt vastu kodu uksel. Kodus ma otsustasin küll blogi ka Teistele lugemiseks ära kirjutada kuid ise ma püüan selle seiga oma elust kustutada ja unustada kuna sellist õudus unenägu ei taha küll mäletada. Nüüd olengi ma turvaliselt oma kodus elusa ja tervena ning teavitasin sellest ka kõiki minu toetajaid, kes mulle viimasel päeval toeks olid turvalisest koju jõudmisest. Nüüdsest alates veedan kindlasti mõnda aega ainult oma kodus oma emaga koos, muud ma ei tee. Selline draama ja seik ja hirm pani mulle veel suurema löögi kodust väljapoole minemiseks ja tekitas rohkem hirmu välise maailma ees. Mida rohkem ma selliseid hirmsaid asju pean üle elama ja kogema, seda rohkem süvendab see kõik hirmu mul välismaailma ees ning seda enam ei julge ega taha ma enam kodunt välja minna.
!Lõpp hea, kõik hea! !Turvaliselt kodus elusa ja tervena!
Antud sündmuste tõttu sain ma elult ka kohe päris mitu õppetundi millest õppida.
Õppetund 1: Ole lihtsalt vait, kui ei räägi ei mässi sa end ka millessegi. Kui tahad midagi öelda, siis kirjuta ja enne kirjutamist mõtle miljon korda mida kirjutad ning tuhat korda kontrolli ära mida kirjutasid sõna sõnalt. Kui aga tahad rääkida, siis miljon korda mõtle enne rääkimist.
Õppetund 2. Ära mitte kunagi ütle midagi või nõustu millegagi enne mõtlemata, kaalumata ja hoolikalt järgi mõtlemata. Ole tähelepanelikum, hoolikam ja mõtle koguaeg miljon korda korralikult kaaludes kõik läbi. Võimalusel kontakteeru oma vanematega või kellegi usaldusväärsega.
Õppetund 3. Ma ei lähe enam mitte kunagi ilma turvameesteta, sõpradeta, vanemateta, sõbrannadeta või lähedaste kodunt välja veel vähem kusagile kodunt kaugemale. Ma muidugi eelistan turvamehi rohkem. Ühesõnaga, ilma turvameesteta ei tee ma enam midagi ega liigu kusagile.
Muidugi selle 2 katastroofilise päeva puhul on ka muidugi 7 head külge või asja, mis mulle aga olid meeldivad.
1. Autosõit
2. Tartu
3. Hotell, lux tuba
4. Buss
5. Sõbrannaga kohtumine
6. Hotelli vastuvõtja
7. Ilus ilm
Tänan lugemast!
Kommentaarid
Postita kommentaar