Ootamatu üllatus
Tere!
Nimelt selle nädala Kolmapäeval 25. Aprill läksin ma bussiga Raplasse, et panna oma pangakontole raha, mida oli mul vaja Tallinnas elamiseks paaril päeval ühe sündmusega seoses. Panin raha pangakontole ära ning tegin ka mõned vajalikud ostud ära. Pärast seda kui mul väga igav oli läksin ma telefonis messengeri ja nägin, et üks mu hea sõber on parasjagu sees. Ma võtsin temaga ühendust ja küsisin, et kus Ta on ja mis Ta teeb? Mu sõber vastas, et Ta on Raplas ja et Ta läheb varsti võib olla trenni. Ma küsisin, et kas Ta oleks nõus ehk mõnda aega minuga aega veetma kuniks ma saan bussile minna ja , et me võime koos sööma minna. Nõnda ma läksingi selle söögi koha juurde ja mu sõber käis veel ühes teises kohas ära ja pärast seda tuli rattaga selle söögi koha juurde.
Kuna kell oli midagi peale 2-te kusagil 14.20 võib olla ja söögi koht oli tol päeval avatud ainult kella 15.00- ni , siis ma hakkasin mõtlema et kas sööma minna ikka sinna või hoopis mujale kuna ma ei teadnud, kas ma suudan nii kiiresti ära süüa või mitte. Siiski otsustasime me koos sõbraga sinna sööma minna ja nõnda me läksimegi sisse. Ma otsin omale friikartulid viineriga suure portsu. Mu sõber küsis ka mult, et kas ma saan ka ehk Talle välja teha ja ma vastasin Talle, et ma teeksin hea meelega kuid kahjuks just sel päeval ei saa teha kuna endalgi rahaliselt oli raske ja oli vaja hoida just Tallinnas elamise jaoks. Sõber mõistis mind ning me istusime koos lauda minu einet ootama. Ühel hetkel tuli meie laua juurde üks elukogenenum naiste rahvas kes küsis meilt, et kas tõesti on nüüd nii, et üks peab pealt vaatama kuidas teine sööb? Mina vaid mõtlesin endamisi midagi ega osanud vastata. Ka minu sõber ei osanud midagi vastata.
Naine pani lauale 2 eurot ja ütles mu sõbrale, et näe osta omale makarone ja mu sõber tänas Teda ning naine lahkus. Me mõlemad olime sõbraga üllatunud ja vaatasime teineteisele imestunult otsa. See oli tolle päeva selle naise heategu, üllas heategu. Ma kiikasin menüüd, et vaadata kui palju maksab minu eine väikseim ports. Väike ports friikartuleid viineritega maksis 2.20 eurot ja ma ulatasin oma sõbrale 20 senti juurde, et Ta saaks ka selle toidu mida mina söön. Sõber otsis oma rahakotist välja 1 eurose ja sai omale hoopis lubada suure portsu. Nõnda saime me mõlemad kenasti söönuks ja päev oli edukas. Tavaliselt ma ei suuda kunagi suurt portsu ära süüa ja alati jääb midagi alles , enamasti osa toidust kuid tol päeval suutsin ma endalegi uskumatult kogu antud eine ära süüa ilma midagi järele jätmata. Hiljem ma mõtlesin, et eks nälg teeb ka oma töö, mis mahutas kõik toidu ära. Pärast seda läksin ma sõbraga postkontorisse kus sõber pani paki teele ühele kliendile ja kuna mul hakkas juba bussi aeg kätte jõudma läksin mina sõbraga hüvasti jättes bussi jaama ära. Kell 15.30 alustasin kodu poole sõitmist. Selline oli see ootamatu üllatusega päev.
Tänan lugemast!
Nimelt selle nädala Kolmapäeval 25. Aprill läksin ma bussiga Raplasse, et panna oma pangakontole raha, mida oli mul vaja Tallinnas elamiseks paaril päeval ühe sündmusega seoses. Panin raha pangakontole ära ning tegin ka mõned vajalikud ostud ära. Pärast seda kui mul väga igav oli läksin ma telefonis messengeri ja nägin, et üks mu hea sõber on parasjagu sees. Ma võtsin temaga ühendust ja küsisin, et kus Ta on ja mis Ta teeb? Mu sõber vastas, et Ta on Raplas ja et Ta läheb varsti võib olla trenni. Ma küsisin, et kas Ta oleks nõus ehk mõnda aega minuga aega veetma kuniks ma saan bussile minna ja , et me võime koos sööma minna. Nõnda ma läksingi selle söögi koha juurde ja mu sõber käis veel ühes teises kohas ära ja pärast seda tuli rattaga selle söögi koha juurde.
Kuna kell oli midagi peale 2-te kusagil 14.20 võib olla ja söögi koht oli tol päeval avatud ainult kella 15.00- ni , siis ma hakkasin mõtlema et kas sööma minna ikka sinna või hoopis mujale kuna ma ei teadnud, kas ma suudan nii kiiresti ära süüa või mitte. Siiski otsustasime me koos sõbraga sinna sööma minna ja nõnda me läksimegi sisse. Ma otsin omale friikartulid viineriga suure portsu. Mu sõber küsis ka mult, et kas ma saan ka ehk Talle välja teha ja ma vastasin Talle, et ma teeksin hea meelega kuid kahjuks just sel päeval ei saa teha kuna endalgi rahaliselt oli raske ja oli vaja hoida just Tallinnas elamise jaoks. Sõber mõistis mind ning me istusime koos lauda minu einet ootama. Ühel hetkel tuli meie laua juurde üks elukogenenum naiste rahvas kes küsis meilt, et kas tõesti on nüüd nii, et üks peab pealt vaatama kuidas teine sööb? Mina vaid mõtlesin endamisi midagi ega osanud vastata. Ka minu sõber ei osanud midagi vastata.
Naine pani lauale 2 eurot ja ütles mu sõbrale, et näe osta omale makarone ja mu sõber tänas Teda ning naine lahkus. Me mõlemad olime sõbraga üllatunud ja vaatasime teineteisele imestunult otsa. See oli tolle päeva selle naise heategu, üllas heategu. Ma kiikasin menüüd, et vaadata kui palju maksab minu eine väikseim ports. Väike ports friikartuleid viineritega maksis 2.20 eurot ja ma ulatasin oma sõbrale 20 senti juurde, et Ta saaks ka selle toidu mida mina söön. Sõber otsis oma rahakotist välja 1 eurose ja sai omale hoopis lubada suure portsu. Nõnda saime me mõlemad kenasti söönuks ja päev oli edukas. Tavaliselt ma ei suuda kunagi suurt portsu ära süüa ja alati jääb midagi alles , enamasti osa toidust kuid tol päeval suutsin ma endalegi uskumatult kogu antud eine ära süüa ilma midagi järele jätmata. Hiljem ma mõtlesin, et eks nälg teeb ka oma töö, mis mahutas kõik toidu ära. Pärast seda läksin ma sõbraga postkontorisse kus sõber pani paki teele ühele kliendile ja kuna mul hakkas juba bussi aeg kätte jõudma läksin mina sõbraga hüvasti jättes bussi jaama ära. Kell 15.30 alustasin kodu poole sõitmist. Selline oli see ootamatu üllatusega päev.
Tänan lugemast!
Kommentaarid
Postita kommentaar