Õnnelikust Reedest õnnetuks Reedeks
Kui kätte oli jõudnud Reede, siis ma ärkasin hommikul üsna vara üles, mingi kella poole kaheksa paiku. Öö möödus mõnusalt ja magusalt. Minu sõber alustas kell pool kaheksa praktika kohta minekut, kui helistas mulle kell 9, et tal jääb praktika ära kuna juhatajat pole kohal. Sõber kutsus küll mind endale vastu, kuid kuna ma lamasin voodis ja selle ajaga kui ma oleksin end saanud riidesse ja valmis oleks ta juba ammu rattaga kohal olnud, siis ütlesin et ma laman alles voodis et las tuleb ise tagasi.
Nõnda ta tuligi ise tagasi ja tuli mind tuppa vaatama, mina alles pikutasin mõnuledes voodis. Mingi aja pärast sain ka mina üles ja läksin ütlesin selle päeva kasvatajale tere. Nõnda me, siis vestlesime köögis ja siis ma sõin ühe hommikuse pannkoogi suhkruga ja sõber tegi mulle kohvi. Siis me läksime sõbra tuppa ja ma viisin oma arvuti ja asjad taas uuesti sõbra tuppa. Vesteldes sõbraga otsustas ta ka sel päeval minuga koos Rapla tulla, et omale taas mõni arvuti jubin osta ja mind samas saates. Sel päeval me tegime ka kahes vahetuses koos ära lubatud Jaapani snäkkide challenge. Enamus neid snäkkidest olid küllaltki head, eriti need kartuli pallid mis meenutasid omakorda eesti cheetose krõpse. Kuid oli ka selliseid snäkke, mis sõna otseses mõttes ajasid oksele ja mul tulid lausa pisarad silma. See challenge oli tõeline proovilepanek.
Selle ajaga oli jõudnud ka kasvataja lõunasöögi valmis ja meie olime end juba suht täis söönud ja joonud. Kui kõik lahtised tooted olid maitstud ja proovitud ning hinnatud, siis me otsustasime lõpetada esimese osa ja hiljem jätkata väikses kotis olevate maiustustega teist jätku osa. Ma ütlesin sõbrale, et tõmbame natuke hinge, et end viimaseks proovile panekuks valmis panna. Esimene challenge osa tuli peaaegu 1 tunni pikkune, seal sai naerdud ja nutetud, nauditud maitseid ja öökima ajavaid hetki. Ma käisin taas wc-s ära ja loputasin oma suu veega ja jõin natuke alla ka et parem hakkaks. Pärast seda läksime sööma ja sel päeval oli söögiks kartul, kaste ja kotletid. Toit oli imemaitsev ja ma sõin seda naudinguga. Taaskord me rääkisime omavahel nii kasvataja kui ka sõbraga söögilauas. Rääkisin neile ka oma kodusest olukorrast ja sellest et soovin lastekottu tagasi saada. Kui söödud saime, siis läksime sõbra tuppa tagasi ja lasime natuke leiba luusse. Vaatasime esimest challenge videot natuke ja kuna me pidime 16:15 bussile minema, siis me jätkasime teise osa challengiga 15:20. Avasime maiustuste koti ja hakkasime degusteerima.
Maiustused olid kõik täiesti söödavad, kuid mõningad siiski spetsiifilise maitsega. Ootamatult avastasin, et maiustuste pakis oli ka ära eksinud üks soolane nuudli pakike, mille me maitsesime samuti ära ja siis sõime viimased kommikesed ära, Nõnda me saimegi ka teise osa kommikoti challengiga ühele poole, milleks kulus kusagil 35 min. Siis ma hakkasin vaikselt asju kokku panema ja käisin külastasin ka ühes teises majas olevat tuttavat kasvatajat kellega vestlesime natuke ja rääkisin taaskord oma kodusest olukorrast. Järsku vaatasin, et kell on päris palju ja pean hakkama bussile minema, ütlesin head aega ja jooksin oma majja tagasi. Sõber oli juba ilusasti mu asjad ukse juurde toonud ja sain need sealt kiiruga kätte. Lippasime koos sõbraga bussijaama ja ootasime bussi. Üsna varsti tuligi buss kohale ja siis ma ostsin pileti Rapla ning andsin sõbrale 10 senti kuna tal jäi natuke puudu. Bussis oli üsna palav ja mul lausa higi voolas näopealt.
Pidin päikese prillid peast ära võtma kuna silmade alla kogunes palju higi. Pärast 15-20 minutilist sõitu jõudsime me Raplasse kohale sõbraga. Esimesena me jalutasime kiirustades arvutikeskuse juurde, kuid seal seisis uksel, et vabandame oleme täna suletud. Pärast seda jalutasime me Swedpanga üleval olevasse Taig kauplusesse kus kohast vaatasime sõbrale nii weebi kaamerat kui ka ühte jubinat arvutile. Seal küll oli weebikaamera olemas, aga talle see ei meeldinud ja jubinat ka ei leidnud. Pärast seda me jalutasime koos sõbraga ühte Raplas olevasse arvuti parandusse kus oli samuti weebikaameraid kuid need ka mu sõbrale ei sobinud. Nõndaks küsis mu sõber ka selle arvutiparandaja käest selle jupi kohta ja sealt me saime palju uut informatsiooni ja õpetust. Mu sõbra arvutile teise ekraani ühendamine oli hoopis keerulisem kui meie seda arvasime. Pärast seda me jalustasime Selveri juurde ja käisime Klick-st läbi. Seal oli 2 weebikaamerat ja siis uurisime ka jubinaid kuid ei osanud õiget valida.
Lisaks vaatasime ka Experti kuid seal polnud kumbagi. Lõpuks läksime me Klick-i tagasi ja pärast pikemat mõtisklemist otsustas sõber ühe weebikaamera ära osta, miks maksis ligi 36 eur. Pärast seda me tulime õue kuna meil oli veel vaba aega. Õues tegi sõber ära ka unbonxingu video weebikaamera avamisest. Ning, siis rääkis sõber natuke taas telefoniga ja pärast seda läksime vaatasime tankla poodi et osta süüa ja juua, kuid sõbra jaoks oli seal liiga kallis kaup ja siis me läksime uuesti Selveri tagasi, kust mulle ostsime pepsi ja sõbrale tomati krõpsud ja mingi marja joogi. Kui kaup ostetud, suundusime me bussijaama kus meil oli veel natuke aega. Lõpuks tuli jaama buss ette ja mina sõitsin raudtee jaama ning lehvitasin ja naeratasin veel sõbrale enne kui bussijaamast kaugenesin bussiga ja sõber jäi veel bussijaama.
Sõbra buss väljus 18:15 ja minu rong 18:37. Raudtee jaamas istusin ma õues ja tegin arvuti lahti, veetsin natuke aega, sõin oma jaapani snäkke, jõin pepsit ja lõpuks oli ainult veel 7 minutit rongini. Pakkisin asjad kokku ning suundusin perroonile rongi ootama. Pärast natukest ootamist jõudis ka minu rong kohale, ning ma läksin võtsin koha sisse teises vagunis.Ostsin vagunisaatja käest pileti ära ja ootasin rahulikult millal Eidaperre jõuan. Mida lähemale ma kodule jõudsin seda valusam mul hinges hakkas ja seda rohkem ma haiget sain, et pidin lastekodust õnnelikust kohast taas lahkuma ja üksikusse õnnetusse urkasse minema.
Kui olin Eidaperre jõudnud hakkasin vaikselt oma urka poole kõndima sisimas suurte valudega ja pisaratega kuna pidin taas üksinduse urkasse elama tagasi tulema. Ma küll mõtlesin, et kui ma urkasse jõuan, et ma nutma ei hakka kuna olen piisavalt tugev et see üle elada aga see polnud nii lihtne midagi. Üksinduse urkasse kohale jõudes istusin ma hingevaluga voodile ja olin vait ja masendunult õnnetu kuniks puhkesin nutma. Kui ema koju tuli, siis ütlesin ma et ma ei soovi rääkida ja mida rohkem ma rääkisin seda rohkem pisarad minust tahtsid välja purskuda.
Lõpuks ma puhkesin valjult nutma nii et pisaraid lendles igasse ilmakaarde, tohutu hingevalu sisimas, kurbus südames ja pisarad silmil olin ma saanud haiget taas lahkumisest lastekodust. Ma armastan lastekodu ja selle töötajaid ja kasvatajaid niiväga, et ma tahan sinna üks kõik mis hinnaga tagasi, ma olen nõus ja valmis hülgama ka oma vanemad kuid lastekottu ma soovin tagasi. Nõnda olingi ma ühe hetkega kogu õnnest ilma, mis valdas mind lastekodus ei vallanud enam kodus. Kodus olin ma tagasi see samune vana ja õnnetu üksinduse muster masetseja. Seda valu ja kurbust ei suuda mult keegi võta.
Ma igatsen lastekodu taga. See lugu on minu jaoks väga valus ja raske oli seda ka kirjutada. Sellised on, siis minu ausad loost elust enesest,
Autor: Alvaro-Mati Viilver
Nõnda ta tuligi ise tagasi ja tuli mind tuppa vaatama, mina alles pikutasin mõnuledes voodis. Mingi aja pärast sain ka mina üles ja läksin ütlesin selle päeva kasvatajale tere. Nõnda me, siis vestlesime köögis ja siis ma sõin ühe hommikuse pannkoogi suhkruga ja sõber tegi mulle kohvi. Siis me läksime sõbra tuppa ja ma viisin oma arvuti ja asjad taas uuesti sõbra tuppa. Vesteldes sõbraga otsustas ta ka sel päeval minuga koos Rapla tulla, et omale taas mõni arvuti jubin osta ja mind samas saates. Sel päeval me tegime ka kahes vahetuses koos ära lubatud Jaapani snäkkide challenge. Enamus neid snäkkidest olid küllaltki head, eriti need kartuli pallid mis meenutasid omakorda eesti cheetose krõpse. Kuid oli ka selliseid snäkke, mis sõna otseses mõttes ajasid oksele ja mul tulid lausa pisarad silma. See challenge oli tõeline proovilepanek.
Selle ajaga oli jõudnud ka kasvataja lõunasöögi valmis ja meie olime end juba suht täis söönud ja joonud. Kui kõik lahtised tooted olid maitstud ja proovitud ning hinnatud, siis me otsustasime lõpetada esimese osa ja hiljem jätkata väikses kotis olevate maiustustega teist jätku osa. Ma ütlesin sõbrale, et tõmbame natuke hinge, et end viimaseks proovile panekuks valmis panna. Esimene challenge osa tuli peaaegu 1 tunni pikkune, seal sai naerdud ja nutetud, nauditud maitseid ja öökima ajavaid hetki. Ma käisin taas wc-s ära ja loputasin oma suu veega ja jõin natuke alla ka et parem hakkaks. Pärast seda läksime sööma ja sel päeval oli söögiks kartul, kaste ja kotletid. Toit oli imemaitsev ja ma sõin seda naudinguga. Taaskord me rääkisime omavahel nii kasvataja kui ka sõbraga söögilauas. Rääkisin neile ka oma kodusest olukorrast ja sellest et soovin lastekottu tagasi saada. Kui söödud saime, siis läksime sõbra tuppa tagasi ja lasime natuke leiba luusse. Vaatasime esimest challenge videot natuke ja kuna me pidime 16:15 bussile minema, siis me jätkasime teise osa challengiga 15:20. Avasime maiustuste koti ja hakkasime degusteerima.
Maiustused olid kõik täiesti söödavad, kuid mõningad siiski spetsiifilise maitsega. Ootamatult avastasin, et maiustuste pakis oli ka ära eksinud üks soolane nuudli pakike, mille me maitsesime samuti ära ja siis sõime viimased kommikesed ära, Nõnda me saimegi ka teise osa kommikoti challengiga ühele poole, milleks kulus kusagil 35 min. Siis ma hakkasin vaikselt asju kokku panema ja käisin külastasin ka ühes teises majas olevat tuttavat kasvatajat kellega vestlesime natuke ja rääkisin taaskord oma kodusest olukorrast. Järsku vaatasin, et kell on päris palju ja pean hakkama bussile minema, ütlesin head aega ja jooksin oma majja tagasi. Sõber oli juba ilusasti mu asjad ukse juurde toonud ja sain need sealt kiiruga kätte. Lippasime koos sõbraga bussijaama ja ootasime bussi. Üsna varsti tuligi buss kohale ja siis ma ostsin pileti Rapla ning andsin sõbrale 10 senti kuna tal jäi natuke puudu. Bussis oli üsna palav ja mul lausa higi voolas näopealt.
Pidin päikese prillid peast ära võtma kuna silmade alla kogunes palju higi. Pärast 15-20 minutilist sõitu jõudsime me Raplasse kohale sõbraga. Esimesena me jalutasime kiirustades arvutikeskuse juurde, kuid seal seisis uksel, et vabandame oleme täna suletud. Pärast seda jalutasime me Swedpanga üleval olevasse Taig kauplusesse kus kohast vaatasime sõbrale nii weebi kaamerat kui ka ühte jubinat arvutile. Seal küll oli weebikaamera olemas, aga talle see ei meeldinud ja jubinat ka ei leidnud. Pärast seda me jalutasime koos sõbraga ühte Raplas olevasse arvuti parandusse kus oli samuti weebikaameraid kuid need ka mu sõbrale ei sobinud. Nõndaks küsis mu sõber ka selle arvutiparandaja käest selle jupi kohta ja sealt me saime palju uut informatsiooni ja õpetust. Mu sõbra arvutile teise ekraani ühendamine oli hoopis keerulisem kui meie seda arvasime. Pärast seda me jalustasime Selveri juurde ja käisime Klick-st läbi. Seal oli 2 weebikaamerat ja siis uurisime ka jubinaid kuid ei osanud õiget valida.
Lisaks vaatasime ka Experti kuid seal polnud kumbagi. Lõpuks läksime me Klick-i tagasi ja pärast pikemat mõtisklemist otsustas sõber ühe weebikaamera ära osta, miks maksis ligi 36 eur. Pärast seda me tulime õue kuna meil oli veel vaba aega. Õues tegi sõber ära ka unbonxingu video weebikaamera avamisest. Ning, siis rääkis sõber natuke taas telefoniga ja pärast seda läksime vaatasime tankla poodi et osta süüa ja juua, kuid sõbra jaoks oli seal liiga kallis kaup ja siis me läksime uuesti Selveri tagasi, kust mulle ostsime pepsi ja sõbrale tomati krõpsud ja mingi marja joogi. Kui kaup ostetud, suundusime me bussijaama kus meil oli veel natuke aega. Lõpuks tuli jaama buss ette ja mina sõitsin raudtee jaama ning lehvitasin ja naeratasin veel sõbrale enne kui bussijaamast kaugenesin bussiga ja sõber jäi veel bussijaama.
Sõbra buss väljus 18:15 ja minu rong 18:37. Raudtee jaamas istusin ma õues ja tegin arvuti lahti, veetsin natuke aega, sõin oma jaapani snäkke, jõin pepsit ja lõpuks oli ainult veel 7 minutit rongini. Pakkisin asjad kokku ning suundusin perroonile rongi ootama. Pärast natukest ootamist jõudis ka minu rong kohale, ning ma läksin võtsin koha sisse teises vagunis.Ostsin vagunisaatja käest pileti ära ja ootasin rahulikult millal Eidaperre jõuan. Mida lähemale ma kodule jõudsin seda valusam mul hinges hakkas ja seda rohkem ma haiget sain, et pidin lastekodust õnnelikust kohast taas lahkuma ja üksikusse õnnetusse urkasse minema.
Kui olin Eidaperre jõudnud hakkasin vaikselt oma urka poole kõndima sisimas suurte valudega ja pisaratega kuna pidin taas üksinduse urkasse elama tagasi tulema. Ma küll mõtlesin, et kui ma urkasse jõuan, et ma nutma ei hakka kuna olen piisavalt tugev et see üle elada aga see polnud nii lihtne midagi. Üksinduse urkasse kohale jõudes istusin ma hingevaluga voodile ja olin vait ja masendunult õnnetu kuniks puhkesin nutma. Kui ema koju tuli, siis ütlesin ma et ma ei soovi rääkida ja mida rohkem ma rääkisin seda rohkem pisarad minust tahtsid välja purskuda.
Lõpuks ma puhkesin valjult nutma nii et pisaraid lendles igasse ilmakaarde, tohutu hingevalu sisimas, kurbus südames ja pisarad silmil olin ma saanud haiget taas lahkumisest lastekodust. Ma armastan lastekodu ja selle töötajaid ja kasvatajaid niiväga, et ma tahan sinna üks kõik mis hinnaga tagasi, ma olen nõus ja valmis hülgama ka oma vanemad kuid lastekottu ma soovin tagasi. Nõnda olingi ma ühe hetkega kogu õnnest ilma, mis valdas mind lastekodus ei vallanud enam kodus. Kodus olin ma tagasi see samune vana ja õnnetu üksinduse muster masetseja. Seda valu ja kurbust ei suuda mult keegi võta.
Ma igatsen lastekodu taga. See lugu on minu jaoks väga valus ja raske oli seda ka kirjutada. Sellised on, siis minu ausad loost elust enesest,
Autor: Alvaro-Mati Viilver
Kommentaarid
Postita kommentaar